Marek Laanisto: Metallile ei ole ma kunagi rõhunud

Laanisto tundub vastuoluline: viikingi välimuse taga peitub tegelikult muhe ja sooja südamega mees. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Paksu habeme ja muheda olekuga Marek Laanisto näib justkui tänapäeva viiking: kogu teadliku elu militaarvaldkonnaga seotud olnud, hobidki läbinisti mehised ja eelistab linnamelule rahulikku maaelu.

Laanisto ei ole oma sõnutsi kunagi autasudele rõhunud, kuid sellest hoolimata või just tänu sellele on ta oma tegudega kogu elu silma paistnud ja palju tunnustust pälvinud. Aurahadest ta aga suurt ei pea: tema meelest on tähtsad peamiselt need, mille saamiseks rohkelt higi on valatud.

Silmapaistvatest tunnustustest enam tunneb praegune toetuse väejuhatuse staabiohvitser uhkust pere üle ja eelistab uhketel vastuvõttudel käimisele olla metsas, kus teda näeb nii jahivarustuses kui sõdurivormis.

Olete kogu elu olnud seotud riigikaitsega. Kas töö pärast olete pidanud ohverdama perega koos veedetud aega?

Olen naisega 27 aastat koos elanud – tänapäeval on see ju müstika, aga täiesti võimalik. Ehk on hästi läinud. Ta töötab eripedagoogina Häädemeeste haridusasutustes. Lapsed on üles kasvatatud: tütar on 20, õpib Tartu ülikoolis arstiks, poiss on 15 ja läheb peagi keskkooli. Mõlemad on asjalikud noored, kellelt juba praegu on palju õppida.

Teie CVd vaadates jääb silma muljet avaldav hulk autasusid. Mida te selleks teinud olete?

Eks ma püüa tööd teha nii hästi, kui oskan. Metallile ei ole ma kunagi rõhunud. Kui keegi peab vajalikuks mind ergutada, eks nad siis tee seda. Sõjaväelastega käib küll tavaliselt medal kaasas. Veteranid ütlevad selle kohta, et medalid on loodiks kaasas, aitamaks inimesel püsti seista.