Trauma jälitab metsavenna tütart

Ertsmal punkrilahingu aastapäeval oli Salme Ellermaale toeks poeg Aleksander. Foto: Mailiis Ollino

Poisslaps tuli ilmale paastukuul, tema ema oli selleks ajaks Tallinna keskvanglas ehk rahvakeeles Patareis olnud paar kuud ja talle oli määratud karistusena 25 aastat sunnitöölaagrit ja veel viis aastat asumisel. Mais pandi ta paarikuuse pojaga tapirongi, nende sihtkoht oli Mordva, kuhu punariigi kardetuim struktuur NKVD oli rajanud vangilaagrite võrgustiku.

“Kui Alfred, sellise nime panin pojale, sai kaheaastaseks, pandi ta lastekodusse. Kõikide vangide lapsed saadeti mööda Venemaad lastekodudesse, kui nad said kaheseks,” seletab Salme Ellermaa oma kodutalu suures köögis. “Kui ma vabaks sain, otsisin poja üles. Ta ei tundnud mind ära, ei osanud eesti keelt ... Aga kui ta sülle võtsin, ei lasknud ta mul enam kaela ümbert lahti.”