Krismar Rosin: Minu esimesed 100 päeva õpetajana

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare
  • Koolis töötamine on ääretult emotsionaalne.
  • Esimestel kuudel kukun õhtuti voodisse kui pomm.
  • “Miks sa nagu poiss oled?” uurib õpilasesinduse juht Viktoria minult.
  • Näen neis ennast. Ise pidasin oma gümnaasiumiaega väga kauniks.

Kooliõpetaja peab peale tasustamata töö sageli tegema sedagi, mis lapsevanemad on võsukeste kasvatamisel unarusse jätnud.

FOTO: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Mind on just idioodiks nimetatud. Kogu klass on pinevil. Tüdruk vaatab mind kurja pilguga ja tormab õppealajuhataja juurde. Lööb ukse pauguga kinni ja tuleb tagasi õppealajuhatajaga. Selgitan õppealajuhatajale, et õpilase minut kestnud presentatsioonist ei piisanud, et saada viit. Et mina hindan õiglaselt. Õpilase kõrgete standarditega see ei sobi. Ta parandab isegi tunnitöö nelju. Tund lõpeb, koridoris tuleb mulle vastu 12. klassi poiss, kes ründab, et miks ta käitumishinne mitterahuldav on. Selgitan, et tunnis ei tohi ropendada.

Tunnen, et pooleaastase koolitööga olen muutunud karmimaks ja vanemaks. Mu tööd huvijuhina ja jõulupidu kritiseerivad 12. klassi õpilased. Algavad tervisejamad ja öösel ei saa magada. Mõtlen, kas tahan jätkata ja miks ma seda teen. Jõulupeol satub kingiloosi minu nimi. Vaarun terve gümnaasiumi ja 9. klassi ette ja kuulen, kuidas saal rõkkab. 9. klassi õpilased kirjutavad sõnumisse, et armastavad mind ja peavad mind lemmikõpetajaks. Pärast sosistab eesti keele õpetaja, et üks neist kirjutas sooja kirja eesti keele tunnis, kus rääkis, kuidas neile minuga meeldib. Tunnen, et kurku tekib klomp, ja võitlen pisaratega. Mõistan, miks ma seda tööd teen.

Koolis töötamine on ääretult emotsionaalne. Mõistan Aivar Pohlakut, kes põhjendas oma lapse koduõpet sellega, et ühel õpetajal pole võimekust emotsionaalselt kõigile lastele ühepalju tähelepanu pöörata. Esimestel kuudel kukun õhtuti voodisse kui pomm. Hommikul aga näen, kuidas tubli õpilasesinduse esimees sellest aru saab ja sõbrapäeva ürituse enda peale võtab. Alina kutsub ise “EV 100” proovilised kokku: “Ärge muretsege, Krismar, me teeme kõik ise!”

Tagasi üles