Fantaasiarikas lavastus turistidest ja kirvehindadest

Andri Luup . Foto: Urmas Luik

Soomlane, spaa ja Pärnu – juba üksnes nende kolme sõna mainimine tõmbab iga eest­lase suu muigele. Laupäeval Pärnu Endla teatris esietenduv “Pulli kirves” pakub kahtlemata tubli kõhutäie naerda. Näidendi autor ja lavastaja Andri Luup, et päris tagahoovirealismi laval ei näe. Tükk on tükk maad sürrim.

“Pulli kirves” on kirjutatud spetsiaalselt Endla lavale. Lool on kaks alguspunkti: üks neist viib meid tagasi Luubi ja Ingomar Vihmari vestluseni, teine aga sootuks eelajalukku. Nimelt leidis lavastaja Soome ajalehest artikli, mis rääkis sellest, kuidas me üldse siia aladele jõudsime. “See tegelikult ei jõua meile üldse kohale, et oleme kuskilt Aafrikast hakanud tulema. Mõni meist läks Lähis-Idasse, mõni Ameerikasse, mõni tuli Euroopasse, Eesti aladele Pulli. Ja siis mindi Soome. Me polnud siin paiksed,” räägib Luup sellest, mis artiklist meelde jäi. See teema kõlksus mehe peas kokku turismi valdkonnaga. “Meie oleme siia külalistena tulnud, kuid käsitleme seda nagu oma. Kuid neid, kes siia juurde tulevad, kohtleme nii, nagu nad peaksid maksma rohkem. Sellega tekitame olukorra, et ka need, kes siin juba on, on sunnitud rohkem maksma,” mõtiskleb lavas­taja.

Õnnelikud oleme Luubi arvates hoopis neis paigus, kus käib elu. Elu aga käib siis, kui hinnad on mõistlikud ja omanikud ise kohal. “Kui aga omanikud pole juures ja jätavad aia või kohviku ulale, tekib võõrandumine, on kõrged hinnad,” selgitab Luup. Inimesel, kes sinna surnud kohta läheb, tekib turisti tunne. “Söö mikrolaineahjus soojaks lastud jahtunud turisti toitu ja ole õnnelik, et saad maksta selle eest hästi­ palju. Aga sa ei ole armastatud,” kirjeldab lavastaja igale rändurile tuttavat tunnet. Tema meelest pole see probleem omane sugugi ainult Pärnule, vaid on universaalne. “Asi on meie mõtteviisis,” tõdeb Luup.