Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/03/20/7705597t1ha359.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/03/20/7705263t1hbb99.jpg)
Eesti inimesed olla jäetud omapäi. Kalev Vilgats meenutab oma tsiviilkaitseteemalises arvamusloos (“Rahvas omapäi”, PP 9.03) kerge nostalgiaga nõukogudeaegset noorust, kus justkui suur ja vägev tsiviilkaitsesüsteem oma tsiviilisikuid ähvardava tuumasõja õuduste eest tublisti kaitses. Kui vaadata samas artiklis toodud numbreid – 1993. aastal oli meil nõukogude pärandina paberil kirjas umbes 73 000 varjendikohta –, siis seda elanike arvuga võrreldes tuleb tõdeda, et Titanicul oli päästepaatide arvuga kõik suurepärane. Patt oleks nüüd öelda, et probleemi pole, kuid kas see on ebapiisavas betoonitud istekohtade arvus, vajaks täpsustamist.
Tsiviilelanike ohutuse tagamine sõjalise konflikti korral on väga keerukas ja mitmetahuline küsimus. Nagu igasuguse kaitse kavandamisel tuleks siingi alustada ohtude ja riskide hindamisest. 2003. aastal Euroopa Nõukogus vastu võetud Euroopa julgeoleku strateegia tõdeb, et alates 1990. aastast on maailma sõjalistes konfliktides hukkunud umbes neli miljonit inimest, nendest 90 protsenti tsiviilisikud.