Erik Reinhold: Tsiviilkaitse pole vaid punker

Siit pääses kunagi tsiviilkaitsevarjendisse. Nüüd pole betoonvarjupaigad enam kodanikukaitses peamised. Foto: Peeter Langovits / Postimees / Scanpix

Eesti inimesed olla jäetud omapäi. Kalev Vilgats meenutab oma tsiviilkaitseteemalises arva­musloos (“Rahvas omapäi”, PP 9.03) kerge nostalgiaga nõukogudeaegset noorust, kus justkui suur ja vägev tsiviilkaitsesüsteem oma tsiviilisikuid ähvardava tuumasõja õuduste eest tublisti kaitses. Kui vaadata samas artiklis toodud numbreid – 1993. aastal oli meil nõukogude pärandina­ paberil kirjas umbes 73 000 varjendikohta –, siis seda elanike arvuga võrreldes tuleb tõdeda, et Titanicul oli päästepaatide arvuga kõik suurepärane. Patt oleks nüüd öelda, et probleemi pole, kuid kas see on ebapiisavas betoonitud istekohtade arvus, vajaks täpsustamist.

Tsiviilelanike ohutuse tagamine sõjalise konflikti korral on väga keerukas ja mitmetahuline küsimus. Nagu igasuguse kaitse kavandamisel tuleks siingi alustada ohtude ja riskide hindamisest. 2003. aastal Euroopa Nõukogus vastu võetud Euroopa julgeoleku strateegia tõdeb, et alates 1990. aastast on maailma sõjalistes konfliktides hukkunud umbes neli miljonit inimest, nendest 90 protsenti tsiviilisikud.

Klassikaline viis tsiviilisikuid kaitsta on ikka olnud nende otsesest sõjategevuse piirkonnast evakueerimine. Kui sind pole seal, kus tulistatakse, pole ohtu pihta saada. Asi näib päris lihtne, kui tegemist on nii-öelda klassikalise sõjapidamisega, kus sõjateatri eri osad, rinne ja tagala­, on kenasti eristatavad. Ja kui on koht, kuhu evakueerituid paigutada. Külma sõja karmimatel aastatel otsustasid näiteks läänesakslased kuulutada mõne oma suurlinna “avatuks” ehk deklareerida avalikult, et neid linnu seoses seal asuva suure hulga tsiviilisikute, samuti kultuuriväärtustega sõjaliselt ei kaitsta. Loodeti, et kui need linnad pole sõjalised sihtmärgid, kaitseb neid rünnakute eest rahvusvaheline sõjaõigus.