Film Leelo Tungla lapsepõlvest liigutas vaatajaid pisarateni

Christin Mäemets
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaader filmist "Seltsimees laps".
Kaader filmist "Seltsimees laps". Foto: Rakvere Teatrikino

Äsja esilinastunud filmi režissöör ja stsenarist Moonika Siimets luges ’’Seltsimees last’’ kümne aastat tagasi. Teda võlus selle ja sarja järgmiste raamatute puhul kirjanik Leelo Tungla omapärane lähenemine lapse vaatenurgast, et näidata sõjajärgset karmi reaalsust.

Film valmis umbes viie aastaga. Kasutati eriefekte, filmitrikke ja kohale kutsuti isegi spetsialist Soomest, kes aitas auruvedur Kaspari sõitma panna. Kuid kogu selle aja oli tegijate suurim mure, ega väikest Leelot mängiv Helena Maria Reisner nende aastatega liiga kiirelt suureks kasva. 

Siimets ütles, et kasutas filmis palju isiklikke mälestusi ja kogemusi. Ja tema arvates saavad selle filmiga samastuda väga paljud inimesed. Vanem generatsioon, kellel on otsene seos küüditamise - Siberisse saatmisega. Hirm ja segadus, igatsus ja ootus, teadmatus, millal oma pereliikmeid jälle näeb. Teisalt noorem põlvkond: tänapäeva lapsed igatsevad oma vanamaid, kes on kas pikalt tööl või üldse välismaal.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles