Jurmala kilpkonn on vilgas loom

Foto: Enn Hallik

Palangaga Baltikumi esikuurordi tiitli eest võistleva Jurmala sümbol on kilpkonn ja selle muidu uimase looma tarkus, edasipüüdlikkus ja edukus lätlaste juures võiks pärnakates äratada edasiviivat kadedust.

Pronksist kilpkonna kinkis Jurmalale 1995. aastal skulptor J. Bardas, nüüd on kilpkonn linna populaarseim pildistamisobjekt ja traditsiooniline suveniir.

Jurmala on eestlastele läbi aegade hästi tuttav koht ja eesti keelt kuuleb naabrite superkuurordis praegugi üsna palju. Eriti muidugi nende veepargis, kus suplemine pole kaugeltki odav, aga mille ees seisab ikka Eesti numbriga busse ja mida reklaamitakse fuajees eestikeelsete kirjadega kui Euroopa üht suuremat.

Eestlasi kohtab Jurmala sanatooriumides ja spaadeski, kusjuures nelja tärniga Hotel Jurmala Spa on koguni eestlaste oma ja tegutseb eestlasest, lausa pärnakast tegevjuhi Aarne Kalbuse käe all.

See pole erandlik näitaja: äärelinna Kemeri sanatoorium kuulub türklastele, Jurmalas on valgevenelaste sanatoorium (kuhu igal aastal tuuakse ka Tšernobõli lapsi), oma platsdarm puhkuseks ja raviks on Jurmalas Venemaal.

Suvi avati viksitud linnas

Kui Pärnut võib supelsuve hakul julgelt nimetada kaevurite linnaks, siis Jurmalas avati suvehooaeg 14. mail kaevikuteta. Peamisel patseerimisuulitsal Joma iela’l korraldatud tavakohasel paraadil marssisid ranna poole igat masti koolid ja ühendused, aga ka näiteks haigla, päästjad ja linna aednikud. Jahe oli, kuid marssisid rõõmsalt tuhanded, rannas andsid tuld orkestrid ja õhtul lasti taevasse korralik tulevärk.

Eestiga võrreldes oli rongkäigus palju valgeid lehve ja tutte laste juustes ning rokk-kontserdi lava ees järgmisel vanuseastmel ülikõrgeid kingakontsi ja ülilühikesi seelikujuppe, aga silma torkasid ka Läti rahvarõivais lapsukesed ja üldine kevadrõõm.

Jurmalas on mai lõpp tegelikult ärkamise aeg, sest talv, mil linna üle 100 majutus- ja spaa-asutuse koosseise ja kulusid minimeerides miinuses siplevad, saab läbi, skandinaavlaste ja eestlaste asemel jõuvad kohale oodatud venelaste hordid, raha hakkab liikuma ja elu läheb käima. Kohvikud tulevad tänavale, kaubitsejad Joma tänavalegi, õhtul on kesklinn laternate säras.

Venemaa on kullaauk

Jurmala spaades tunnistatakse, et suvel moodustavad venelased klientuurist koguni üle 90 protsendi. Nendega ollakse rahul, nemad on rahul, tänu venelastele on 1980ndatel Sotši ja Jalta järel NSV Liidu kolmas kuurort tänini elus.

Kui võrrelda Läti Jurmalat Eesti ja samuti end kuurordiks pidava Pärnuga, on üks asi muidugi naabrisõbralikkus ja ärioskus, teine aga asend ja kättesaadavus. Jurmala jääb ju Riiast vaid 25 kilomeetri kaugusele, Riiga saab (mitte küll Eestist) hõlpsalt rongiga, Riia lennujaama tuleb lende mitmelt poolt Euroopast.

Russofoobiat mitte põdevad jurmalalased näitavad uhkusega restorani seinal pilte Boris Jeltsini võõrustamisest, Alla Borissovna Pugatšova visiitidest ja väidavad, et linna äriedule aitavad kenasti kaasa Venemaal endiselt ülipopulaarse KVNi saate lindistused ning laulufestivalid.

Kontraste Jurmalas veel jätkub

Jurmala muuseum on suures osas interaktiivne, aga rikkaliku ja maitsekalt kujundatud foto- ja videomaterjaliga. Linna sotsiaalse integratsiooni keskus annab silmad ette paljudele Skandinaavia samasugustele asutustele. Vingemate hotellide ja spaade interjöörist ega sisustusest ei tasu rääkidagi – see on Jurmalas nii viimase malli peal, et raha lõhna on lausa tunda.

Siin ja seal räägitakse, et “selle majatiiva koos kümne toaga ehitasime tänavu, kogu selle spaa sisustuse vahetasime hiljuti välja, nüüd pakume seda, teist ja kolmandatki teenust”. Venelased teatavasti kokkuhoidlikud ei ole, raha Jurmalas voolab, mitte ei nirise.

Villasid, mille peaaegu et kohustuslik element on nõelterav torn, on Jurmalas hulgaliselt. Osa neist on päris uued, osa renoveeritud, osa kas veel kergesti remonditavad või juba päris lagunenud, aga hääbuvat ilu näidates teoreetilised prillikivid. Jurmalas elab Vene Läti suursaadik, villa on Jurmalas Laima Vaikulel, räägitakse ka, et Luþkovil ja Zadornõil, maja hakkas Pugatðovale ehitama Kirkorov, aga enne lõppes neil ühisõnn otsa.

“Paljud eelistavad Jurmalas maja hoopis üürida,” rääkis eksklusiivse rannarestorani omanik ja peakokk Lauris Aleksejevs. “Minu sagedane külaline on näiteks Vladislav Tretjak.”

Eestis väga uhkete autodega enam eriti ei eputata, Lätis on kas mentaliteet teine või siis pole see aeg veel möödas: Maserati või vikerkaarena särav luksus-BMW, loomulikult edeva registreerimisnumbriga, rannarestorani ees on tavaline nähtus. Nagu samas kõrval tossutav vana Þiguli või isegi Zaporoþets.

Kontrastide valdkonda kuulub seegi, et neis igati nüüdisaegseks viksitud hotellides võib küll spaakompleks olla külastajale päev läbi tasuta, hommikumantel kenasti voodi peal, aga sussid-plätud tuleb basseini minekuks mujalt muretseda. Võib juhtuda, et koos võtmega saad talongi ööklubis ühele tasuta joogile, aga tavalise vee pudel su toas maksab kolm latti ehk ligi viis eurot.

Võib juhtuda, et söögid hotelli restoranis on maitsvad, aga sidrunilõigu pigistajatest pole kuuldudki. Ja turvamehed on nii nähtaval, kui vähegi saab. Või panevad sul koguni tumedate klaasidega autode kavalkaadi möödumise ajaks tee kinni ja käe fotoaparaadi objektiivi ette.

“Kuulda oli, et keegi Groznõist on siin,” ütles kõrvalt kohalikuna tundnud papi. “Või siis liikus keegi valitsusest.”

Retro on kena idee

Jurmala hotellidest ja spaadest vaimustudes torkas pähe mõte, et võib-olla polegi õige kõike läänelikuks vuntsida. Vaimustava elamuse pakkus selle mõtte taustaks sanatoorium Jantarnõi Bereg, ilmselt nii võimalustest tingitult kui teadlikult ehe nõukogude retro.

Jantarnõi Beregis olid alles rullvaip koridoris, korrapidaja lauakesed ja ilmselt olid nõukogude ajast seal tööl ka patsiente tohtrite kabinettidesse või Vene päritolu mudavannidesse suunavad lahked mammid. Retrotunde loomisele aitas kenasti kaasa üks sanatooriumi klientidest, kes arvas mööduvate eestlaste kohta, et “ilmselt välismaalased, vist sakslased, igatahes kultuursed”.

Sanatooriumi kõneisik Leonid viis külalised asutuse muuseumi, kus tundsime ära hambaravitooli, millesarnases paarkümmend aastat tagasi isegi piinlesime, algelise veloergomeetri, mulksuva kohvikannu sarnase inhalaatori ja muud põnevat.

Sanatooriumi tagahoovis oli Andropovi suvila, kus NLKP peasekretär ise kunagi polevat olnud, küll aga vaid aste madalamad vennikesed, Saksa DV Stasi ülemad, mongolite liidrid ja muud puhanud. Nüüd on see muuseum, mille külastus algab “kaitsemeeskonna ülema” palvega relvad uksel ära anda ja instruktaaþiga, mida majas tohib teha ja mida ei või.

Sisustus, omal ajal luksuslik, on selles lossi mõõtu majas jäetud endiseks kuni menüüni 16 inimesele kristalli ja hõbedaga kaetud söögisaalis. Kinosaal, Breþnevi uksesildiga erakabinet, valitsustelefonide rida …

Kui Jurmala suudab säilitada Venemaa rahavoo ja teha korda kõik oma lugematud puitvillad, võib kilpkonna Baltimaade esinduskuurordi valvuri ametisse kinnitada.



Tänapäev

 Jurmalas elab 57 000 inimest.

 Valge liivaga ranna pikkus on 33 kilomeetrit.

 Riia kesklinn asub 25 kilomeetri kaugusel.

 Jurmala 4000st enamikus puitvillast on 400 muinsuskaitse all.

 Linnas tegutseb 12 spaateenust pakkuvat sanatooriumi ja hotelli.

 Üks Jurmala 11 sõpruslinnast on Pärnu.

 Jurmala territooriumile jääb kolm järve ja kaks jõge.

 Jurmalas korraldatakse populaarset laulufestivali, tehakse KVNi saadet.



Ajaloost

 Jurmalat loetakse Euroopa üheks vanemaks mereäärseks kuurordiks.

 19. sajandini oli Jurmala elanike peamine tegevusala kalandus.

 19. sajandi lõpus ehitati terviseasutusi, loodi kuurordi taristu.

 19. sajandi alguses olid Jurmalas naistele ja meestele eraldi ujumisajad.

 1877. aastal avati Kemerit ja Jurmalat läbiv Riia–Tukumsi raudteeliin.

 1912. aastal avati raudtee otseühendus Kemeri–Moskva.

 1950. aasta suvel töötas Jurmalas 29 sanatooriumi ja 36 puhkekodu.

 1980ndatel võttis 60 000 elanikuga linn vastu üle poole miljoni suvekülalise.