Afganistani meditsiinisüsteem: nagu Gordioni sõlm

Palju me ka ei ponnistaks, afgaanide igapäevaelu kulgeb ikkagi oma, tihtilugu roosatavate moonipõldude vahel looklevat rada mööda. Foto: Asso Puidet

Keskendunud ilmel, sigaret suunurgas kärssamas, harutab tervishoiuekspert Priit Paju vasktraatidest Gordioni sõlme. Muistse legendi kohaselt saab selle sõlme läbiraiujast kogu Aasia valitseja.

End mugavalt Camp Bastionis Eesti NSE (rahvusliku toetuselemendi) alale velesanna ette istuma seadnu plaanid nii ambitsioonikad pole. Ent ega need väga palju alla jää. Helmandi provintsi ülesehitusmeeskonda kuuludes juhatab Paju provintsi tervishoiusüsteemi taastamist. Just tema oma meeskonnaga võtab kohaliku valitsuse näpunäidete järgi vastu otsuse, kuhu milline haigla või polikliinik rajatakse või kus tuleb olemasolev väikekliinik järgmise taseme kliinikuks ehitada.

Kliinikute arv on Paju selgitusel seotud eelkõige sellega, kui palju inimesi on provintsi ühte või teise piirkonda elama sattunud. Suurem osa Helmandi provintsi elutegevusest on koondunud riigi pikima, Helmandi jõe orgu – mõlemale poole jõe viljakat kaldapinda. Sedamööda, kuidas provintsis olukord turvalisemaks muutub, täituvad sealsed väiksemad või suuremad asuladki taas sõja eest pagenutega.

“Inimesed julgevad oma koju tagasi minna, rahvaarv tõuseb ja seepärast tuleb kliinikuid järjest juurde,” sõltub Paju töö otseselt ISAFi (rahvusvahelised julgeolekuabijõud Afganistanis) edust.

Afgaan teab, mida vajab

Tüüpiline Afganistani kliinik on Paju kirjelduse kohaselt küla või linna keskuse lähistel taraga ümbritsetud ühekorruseline kohalikus stiilis ehitatud hoone.

Afganistani ehitusstiil ei tähenda Paju selgitusel aga sugugi muldonni või savipätsi, nagu võhikud ekslikult arvavad. Tegelikult kasutavad siinsed ehitusmeistrid mudast ja kõrbeliivast põletatud telliseid. “Neist laovad nad müürid üles ja ehitavad täiesti korralikke kliinikuid, mis näevad välja nagu meil 50ndatel tehtud kivihooned,” teab Paju, kes Afganistanis külastanud ka plastakendega ja plaaditud põrandaga tervishoiuasutusi.

Igas kliinikus on ooteruum, vastuvõtutuba ja medikamentide ruum. Samuti, vastavalt kliiniku tasemele, operatsiooni- või lahkamistoad, mõnes isegi labor.

Provintsi uhkeim haigla asub selle pealinnas Lashkar Gahis. “Aga uhkeim on see just Afganistani standardeid arvestades, Mustamäe haigla on sellega võrreldes nagu kosmoseteadus,” on kohalikud haiglad Paju selgitusel sisustatud afgaanide vajadusi ja võimekust silmas pidades.

“Me ei saa rääkida näiteks kiirabiautodest, kus on high-tech varustus, hapnikuballoonid ja EKG-aparaadid. See ei ole võimalik, kuna selline varustus vajab pidevat hooldamist, aga neil ei ole sellist võimekust,” räägib Paju, kelle sõnutsi läheb afgaanidel, kellele isegi kaelalahas on uus asi, veel aastakümneid, enne kui nad saavad hakata ultramoodsat varustust kasutama.

Seniks on nende kiirabiauto neljarattaveok, kus koht kanderaamile ja esmaabivahendid. Ning sellega on nad rahul. “Afgaanid teavad ise väga hästi, mida neil vaja on, mis tasemel ja kuidas nad hakkama saavad,” on Paju veendunud, et kohalikke ei tohi lääne pilli järgi tantsima panna ega raamidesse suruda. “Jätke vennad rahule, las nad kasutavad oma meetodeid!”

Naisarste napib

Helmandisse välisministeeriumi arengukoostöö raames kodumaise MTÜ Mondo kaudu lähetatud Paju kinnitusel on tema eelkäijad, Eesti tervishoiueksperdid Ago Parts ja Anu Raisma teinud väga head tööd ning pea igasse provintsi 14 regiooni on rajatud juba vähemalt üks haigla või polikliinik.

Suurem probleem on kliinikutesse töötajate leidmine. “Meesarste ja -meditsiiniõdesid täiesti piisab, aga keda ei ole, on naisarstid, naisõed ja ämmaemandad,” heidab vestluskaaslane valgust personaliprobleemi olemusele.

Samal ajal jällegi lükkab Paju ümber laialt levinud arusaama, nagu oleks Afganistanis välistatud, et meesarst ravib naist. See sõltuvat ikkagi sellest, kuivõrd avatud mõtlemisega on perepea. “Kui pereisa ütleb, et naine võib minna kliinikusse meesarsti juurde, ei ole probleemi,” sõltub Paju sõnutsi Afganistanis kõik perepea meelsusest.

Tõsi, Afganistani lõunaosa koos Helmandi provintsiga on üsna konservatiivne ja usudogmadest kammitsetud. Nii tulebki paljudel naistel oma spetsiifiliste hädade korral tihti loota vaid küla poolt ametisse pandud teadjanaise meie mõõdupuu järgi primitiivsetele oskustele.

Armastavad tablette

Või minna erakliinikusse, mida kogu riik on täis pikitud. Afganistani inimesed on Paju kinnitusel ülimalt ravimialtid ja kasutavad meeleldi erakliinikute abi, kui neil selleks vähegi raha on. “See on üks väga raske probleem, et inimesed, kellel on võimalus, söövad palju tablette sisse,” tõdeb Paju, kelle teada kirjutavad eraarstid välja suurtes kogustes kõiksugu antibiootikume. Nende pikaajaline tarbimine vähendab aga vastupanuvõimet ja nii kindlustatakse see, et inimene peab ikka ja jälle oma säästud kliinikusse viima.

Ministeeriumile alluvates meditsiiniasutustes on arstiabi siiani tasuta. Ent selleks, et see süsteem korralikult toimiks, oleks Paju sõnutsi aeg mõelda sellele, et inimesed hakkaksid maksma visiiditasu. “Raha peaks liikuma tagasi provintsi ja sellega saaks hakata meditsiinisüsteemi töös hoidma,” leiab ta, sest tervishoiu peale kulub tema väitel meeletutes kogustes raha.

Ja mitte ainult operatsioonideks, proteesideks ja otseseks tohterdamiseks, vaid ka teavitustööks, mis Afganistanis on hädavajalik. Vähendamaks näiteks traumadest tingitud terviserikkeid.

Turvalisus on tervise alus

Sest niisama levinud kui lahingutegevuse või miinide tagajärjel saadud traumad on Afganistanis kodusel teel hangitud vigastused, mida teadlikkuse tõus aitaks ära hoida. “Näiteks rasva- ja kuuma vee põletused, kukkumised, jalaluumurrud,” loetleb Paju, kelle andmeil moodustavad kõige suurema osa olmetraumadest kuuma vee või õliga saadud põletused.

Et inimesed oskaksid endale või lähedastele selliste õnnetuste korral esmaabi anda, ongi korraldatud koduperenaistele esmaabikoolitusi, mille läbinud saavad kodukülas teadjanaisele väärilist ja vajalikku konkurentsi pakkuda.

Kuna söögitegemiseks ei kasutata külades just väga puhast vett, on levinud kõiksugused sisehaigused, nagu kõhulahtisus ja oksendamine. Nendegi ärahoidmiseks ja ravimiseks tehakse koolitusi. “Peske käsi, keetke vett, jahutage see vesi ära ja hoidke puhtas kohas, peske hambaid, kasutage seepi,” nimetab Paju lihtsaid tõdesid, mida kohalikel alles õppida tuleb.

Kokkuvõtvalt ongi Paju sõnutsi vaja Afganistanis luua turvaline keskkond, mille najal saaksid inimesed hakata ennast harima. “Kui tuleb haridus, tuleb oskus kuulata ja analüüsida eri taseme probleeme, kaasa arvatud meditsiinis, et kui sulle räägitakse asi lahti, siis saad aru,” usub ta masinavärki, mille osaks on nii meie kaitseväelased kui Afganistanis töötavad tsiviileksperdid, liikuvat õiges suunas.