“Sild, vana sild. See üle silla ja üle vee minek. Natuke hirmutav sild. Lahtikäivat kaarsilda ja tiheda laevaliiklusega jõge ju enam pole. See sild on nagu armistus vanal haaval. Aga siiski tunned, et oled kohale jõudnud, ja kõik kiirus ja stress jääb seljataha ning ees on tuttav ja turvaline maailm,” just nii kirjutab mulle raamatu “Minu Pärnu” autor Piret Tali, kui palun tal kirja panna esimese asja, mis Pärnuga seostub. Kirjavahetus Taliga on justkui sukeldumine läbi aja ja paikade, mis on me ümber nüüd ja olid varem.
Tellijale
“Minu Pärnu” autor: Õhtuti tühjaks jääv peatänav kurvastab
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Minu Pärnus” tuleb pisut juttu sõjaeelse vabariigi ajast, aga ka 1950ndatest, mil möödus Tali vanemate noorus, ja 80ndatest, kui ta juba ise hakkas kuurorti avastama. “Põhiliselt küll TPLi (töö- ja puhkelaager, toim) ja masstoitlustuse kaudu. Jõudsin nõusid pesta Kasekeses, sööklas Kalev, rannahoones, suvesööklas, kalagrillis,” meenutab Tali.
1990ndatel naasis naine noore ajakirjanikuna ja pidas Pärnus mitut suvekontorit. Rahareformi suvel andis ta vend Peetriga välja Postimehe kohalikku lisalehte Pärnu Extra, mis oli autori sõnutsi huvitav kogemus.