Juudateol on pikad varjud

Grete Naaber
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Andres G. Adamson

Eesti Vabariigist 15 aastat noorem Viiu on üle elanud aja, mil eestlane reetis eestlase. “Hinge jäi okas, mis torgib isegi järeltulijate hinge. Kerge pole reeturite lastelgi, nad on plekiga lapsed,” tõdeb Viiu. “Kui praegugi ringi vaadata, tuleb kurb tunne: inimene ei taha õppust võtta, tal on vaja teist alandada või ta koguni hävitada.”

Viiu vanemad kanti küüditatute nimekirja naabrimehe ja tolle naise ettepanekul. “See tegu oli puhtast kadedusest, me elasime paremini, aga tegime ka rohkem tööd. Lausa ime, mil viisil meie pere juudateost teada sai ja kuidas saatus omakorda sekkus,” arutleb ta.

Isa armastas merel käia mootorpaadiga. Kord jäi ta tormi kätte­. Poolel teel koju märkas väikest aerupaati, mis tõusis ja langes lainete vahel. Paadimees ise oli üle parda: vesi kaelani, käed kramplikult hulpiva aluse küljes. Kogenud meremehena polnud isal raske uppujat päästa. Lõdisev hädaline palus veel, et ta paadigi randa toimetaks. Viiu mäletab läbi­märga isa kodus imestamas: “Küll on inimestel aru nii väikse paadiga tormisele merele minna.” Siis isa veel ei teadnud, et ta oli päästnud Jumala.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles