Juudateol on pikad varjud

Foto: Andres G. Adamson

Eesti Vabariigist 15 aastat noorem Viiu on üle elanud aja, mil eestlane reetis eestlase. “Hinge jäi okas, mis torgib isegi järeltulijate hinge. Kerge pole reeturite lastelgi, nad on plekiga lapsed,” tõdeb Viiu. “Kui praegugi ringi vaadata, tuleb kurb tunne: inimene ei taha õppust võtta, tal on vaja teist alandada või ta koguni hävitada.”

Viiu vanemad kanti küüditatute nimekirja naabrimehe ja tolle naise ettepanekul. “See tegu oli puhtast kadedusest, me elasime paremini, aga tegime ka rohkem tööd. Lausa ime, mil viisil meie pere juudateost teada sai ja kuidas saatus omakorda sekkus,” arutleb ta.

Isa armastas merel käia mootorpaadiga. Kord jäi ta tormi kätte­. Poolel teel koju märkas väikest aerupaati, mis tõusis ja langes lainete vahel. Paadimees ise oli üle parda: vesi kaelani, käed kramplikult hulpiva aluse küljes. Kogenud meremehena polnud isal raske uppujat päästa. Lõdisev hädaline palus veel, et ta paadigi randa toimetaks. Viiu mäletab läbi­märga isa kodus imestamas: “Küll on inimestel aru nii väikse paadiga tormisele merele minna.” Siis isa veel ei teadnud, et ta oli päästnud Jumala.

Kaks päeva hiljem helises telefon, isa paluti kohtumisele alevi väiksesse einelauda. Kutsujaks seesama päästetu. “Tahan tänada,” oli napp põhjendus.

Kogenud meremehena polnud isal raske uppujat päästa. Lõdisev hädaline palus veel, et ta paadigi randa toimetaks.

Laua taga istus noorepoolne sõjaväelase hoiakuga erariides mees. See, mis isa kõrvad nüüd kuulsid, mõjus nii, et konjak ei hakanudki pähe.

Võõras, ohvitseri auastmes nagu ta ütles, olevat korraldamas küüditamist. Leidnud aga nimekirjast isa koos perega, tõmmanud nimedele kriipsud peale. “Paremini ei oska ma elupäästmise eest tänada,” öelnud ta. Ohvitser leidnud isa aadressi üles paadi tähistuse­ järgi. “Hoiatan naabrimehe ja ta naise eest, nemad andsidki su üles,” sõnanud ta lahkumisel­. Uudis vapustanud isa nii, et käed hakanud värisema.

Kodus jagas isa kuuldut pere – naise ja kahe tütrega. “Sel õhtul istus minu lapsehinge vihkamine. Isa keelitas vaikima. Käisin samas klassis reeturite perepoja Karliga, hakkasin temast eemale hoidma, ehkki nägin, et meeldin talle. Kui ta peol tantsima palus, keeldusin. Kui ta teel vastu tuli, keerasin kõrvale või jooksin ära,” meenutab Viiu. “Vanemad ja mu õde vihkasid samuti, külas liikusid vihjed, mis suunatud meie naabritele halvakspanuga. Otseselt ei räägitud midagi.

Kui poliitiline olukord pehmenes, julgeti juba täpsemalt viidata. Alevist oli ära viidud mitu peret­, osa ei tulnudki tagasi, jäid Siberi suurde surnuaeda. Mäletan, et nutsin iga kord oma toas, kui kellegi surmast kuulsin. Vihkasin­ alatuid inimesi hinge põhjast. Palusin neile kohutavat saatust, et nende hing iial rahu ei saaks.” Siis Viiu veel ei teadnud, et just nii saabki olema.

“Kui Karli isa ühel ööl suri, rõõmustasin. Alevinaised sosistasid, et Karli ema on imelik, küllap mõjub must südametunnistus,” kõneleb Viiu.

“Ühel õhtul istunudki Karli ema jalgrattale, kihutanud suure lauluga öösärgis mööda alevit. Mina seda ei näinud. Ta viidi ravile, kus surigi. Üksi jäänud Karl läks alevist ära Tallinnas elava tädi­ juurde. Saatus oli kätte maksnud.”

Viiu abiellus. Kui lapsed küllalt suureks kasvasid, rääkis ta neilegi juhtunust. Ärgu nad iial unustagu, milline koletis võib vahel üks inimene teisele olla. Peatus erandil, et mõni koletis on suuremeelsem, kui arvata võib – Viiu mõtles ohvitseri, tänu kellele pääses pere.

Viiu lapsed olid juba kodunt laiali lennanud, kui ühel päeval koputati uksele. Seal seisis Karl, reeturite poeg. Viiu tundis, et pea hakkab ringi käima. Karl võttis luba küsimata istet ja alustas otse­.

“Ma tean, et sa vihkad mind. Aga usu, ma olen selles asjas puhas, ometi kannatan ja mul on häbi alevis inimestele silma vaadata,” lausus ta. Viiu kuulas vaikides. “Ometi olin sinusse armunud. Pärast ema matuseid juhtusin alevinaiste juttu pealt kuulama. Nad arutasid, et mu ema olevat hullunud ja surnud juudateo pärast. Nad ei täpsustanud, aga arutasid edasi, kui palju inimesi Siberisse jäi ja nüüd sealses mullas puhkab. Taipasin, et mu vanemad on sellega seotud, et nad on teinud midagi hirmsat. Mingeid vihjeid olin ennegi kuulnud.”

Viiu vaikis ikka veel. Ütles siis: “Vihkasin tõesti sind ja su peret­. Kogu alev käis teie majast kaarega mööda. Sul vedas, et ära sõitsid. Kas sa käid nende haual?”

Nüüd vaikis Karl ja vaatas aknast välja. “Olen käinud. Praegu tulin südame sunnil, et sinult vabandust paluda selle eest, mida­ nad tegid. Kui sa teaksid, millist hingevaeva see mulle on teinud ja teeb? Mul on täiskasvanud tütar. Rääkisin tallegi sellest ühel õhtul. Ilmselt otsisin lohutajat­. Aga ta küsis mult etteheitvalt: “Isa, miks pidid sa seda mulle rääkima? Mul on häbi.” Ütlesin talle, et tõe huvides, tema enda huvides – õppigu sellest, kuidas reetureid hakkab murendama nende oma alatu tegu, reeturite lapsi omakorda vanemate tegu.”

Viiu vaikis taas. “Me oleme plekiga, mina ja mu tütar,” ütles siis Karl. “Juudateol on pikad varjud­.”

Esimest korda elus oli Viiul klassivennast kahju. Ta pani oma krobelise käe Karli sama krobelisele käele. Nad vaatasid kurvalt teineteisele otsa, kunagised klassiõde ja -vend. Karl tõusis ja ütles uksel veel kord: “Anna andeks!” Viiu ei suutnud vastata, ainult noogutas.

Möödus pool aastat. Viiu märkas Päevalehes kuulutust, et “lahkunud on Karl …”. Sama päeva õhtul püüdis ta alevi poes naiste jutust kinni lausekatke “Nüüd on siis ka Karl surnud, läks vähiga”.