Igal armil oma lugu, tihti verine ja valus

Annika Kuusik
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Mailiis Ollino

Igaühel on mõni arm, vähemalt lapseeast. Ja kõigil neil on oma lugu: need meenutavad lapsepõlves või hiljem kogetut, aga ka valu, mida oleme tundnud, ja vigu, mida oleme teinud. Neli naist rääkisid oma armide taga peituvad lood.

“See oli 24. veebruaril. Pühitsen seda päeva kui oma teist sünnipäeva.” Järgnes haavade kokkukasvamise pikk ja vaevaline periood. Sügisel toimus Siinal kolmas operatsioon, kus sama haav lõigati lahti kolmandat korda.

Ühel nädalavahetusel pea kümme aastat tagasi sai Hanneloore vanade klassikaaslastega Tallinna vanalinnas kokku, istuti kohvikus ja öösel umbes kolme ajal hakati koju minema. Hanneloore otsustas minna jalgsi, üksinda. Ta elas kõigest 20minutise jalutuskäigu kaugusel.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles