Kalev Vilgats: Hundikuu lõpp

Foto: Andres G. Adamson

Lõppema hakkav märts jääb meelde hundikuuna. Ei mäletagi, millal oleksime ühes kuus nii palju leheruumi huntidele pühendanud. Ent otsustage ise. 2. märtsi varahommikul langes taluõues huntide saagiks põlvekõrgune koer, kes maha murti ja suupisteks võeti. Vaskrääma-Seljametsa kant on sel talvel üldse paistnud silma huntide pahategude poolest. Märtsi alguseks oli murtud vähemalt neli õuekoera. “Kui hundid tulevad koduõue pereliikmetena peetavate koerte kallale, tuleks sellele lõpp teha,” arvas kohalik jääger.

Hundijahihooaeg oli aga 28. veebruariks juba lõppenud. Pärnumaal kütiti üheksaisendiline hundinorm täis, juhuslikult läks üks hallivatimees üle normi. Asjade edasine käik näitas, et soed lausa norivad tina. 8. märtsil välja antud lisaloa veel üks hunt maha lasta kasutasid jahimehed juba järgmisel päeval ära, aga juhtumuste arengujada näitas, et sellest jäi väheks.

18. märtsil tuli järjekordne teade koera murdmisest koduõues. Kohaliku jahiseltsi vanem ei välistanud, et mõnel hundil on katus sõitma läinud. Nagu inimene võivat huntki ära pöörata ja hakata õuekoeras nägema saaklooma.