Silvia Paluoja: Millal suundub koju me ränd?

Märtsiküüditamisega viidi Eestis oma kodudest u 20 000 inimest. Foto: Ants Liigus

Sedasi küsis oma luuletuses Leisneri talu perenaine, kes nagu tema saatusekaaslasedki oli eriasumisel tundmatus Siberi külas. Homme möödub 69 aastat päevast, mida küüditatud meenutavad päikesepaistelisena ja räägivad, kuidas kodust oli leiba vähe kaasa võtta, sest astjas kerkis juuretis selle mõttega, et homme, laupäeval paneme leivaahju küdema.

Olen rääkinud paljude 25. märtsil 1949 püssimeeste saatel kodutalust loomavagunisse aetutega. Tollastel lastel pole seda hingevalu, mida võisid tunda nende vanemad. Uurimustes kajastuvad massirepressiooni ettevalmistumise üksikasjad ja see, kuidas moodustati maakondades operatiivrühmad, jagati ülesandeid, anti ette plaan inimühikutes.

Plaanitäitjatel, nende hulgas kohalikel aktivistidel, oli nii kiire, et nad jätsid kahe silma vahele nimekirja kantu sünniaasta ja elukoha. Sellise hasardiga loeti sundasumise määrus ette minu vanaisale, kuigi samanimeline taluperemees elas teises külas ja oli sündinud varem. Tühjaks jäänud majja kirjutati üsna pea Tihemetsa vallakomitee propagandist.