Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/08/28/7039185t1h1cfa.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/03/26/7728389t1h72b7.jpg)
Seoses majanduse kiire kasvu ja tööjõunappusega kostab teatud huvigruppide aina valjuhäälsemat nõudmist kaotada Eestis võõrtööjõu piirmäär. Viimased nädalad on toonud hirmujutud vajadusest õhutada sisserännet kunagistest Nõukogude Liidu riikidest ehk venekeelsetest maadest. Teisiti kohe üldse ei saavat pidurdada rahvastiku ja töökäte vähenemist.
Ühest küljest mõistan ettevõtjate motiive ja muret. Suurt valikut Eesti tööjõuturul pole. Nad oleksid õnnelikud, kui riik looks neile à la carte-menüü, kust noppida parimaid töötajaid. “Parimaid” tähendab siin odavamaid ja väheste nõudmistega. Võõrtööjõu kvoot – 0,1 protsenti alalistest elanikest – seab range piiri, seetõttu pole tööandjatel praegu võimalik Eestisse tuua vastavalt oma soovidele odavtööjõudu Ukrainast või Moldovast.