Ranna puiestee 9 kinnistule ehitatava hotelli arhitektuurivõistluse võidutöö “Brackmann” kinnitab pärnakatele meie rannaääre arendamise järjepidevust ja stiili. Üldise väljanägemise pani paika linnaarhitekt Olev Siinmaa läinud sajandi 30. aastatel.
Juhtkiri: Uuslooming vana jälgedes
Kõigepealt projekteeriti (Anton Soans, Olev Siinmaa) Rannahotell, mis avati 1937. aasta suvehooaja algul. Napi kolme aastaga suutis Pärnu ennast tõestada euroopaliku suvituslinnana ja mereäärsetel hoonetel oli küllaga õnne pääseda purustamisest. Estonia sanatooriumi peahoonena tehti Rannahotellis küll ümberehitusi, aga maja üldilme säilis ja selle taastamine hotelliks oli naasmine traditsiooni juurde.
1939 valmis Rannahotelli järjena Rannakohvik, mis rannalisi väga kaua võõrustada ei saanud. Nõukogude Rannahoone restoran säilitas kodanliku aja elegantsi, teenides linna esindusrestoranina. Rannahotellist sai riiklik kultuurimälestis 1998. ja Rannakohvikust 2004. aastal. Vähemalt oleme vanade meistrite loomingut osanud vääriliselt hinnata.
Võidutöö “Brackmann” on suvepealinna arvestav uus maamärk.
“Brackmanni” arhitekt Emil Urbel on sõnastanud vahest kõige olulisema kriteeriumi Pärnu rannaala jätkuval hoonestamisel: hoone peab olema atraktiivse välimusega, ent järjepidev ja Pärnu kui kuurortlinna väärtusi kandma.
Pärnu rannas jätkub Soansi-Siinmaa funktsionalistlik, samal ajal õhuline ja hele stiil. Vahepeal tekkis tugevaid kahtlusi, kas rannas lähebki nii, et iga uusehitis võib tulla ise nägu ja tegu ning mingist stiiliühtsusest või sarnasusest ei saagi rääkida.
Teist Urbeli lähteaspekti, et maja oleks kergesti ehitatav ja majandatav, järgiti juba eelmisel iseseisvusajal, sest nii Rannahoone kui -kohvik valmisid üpris kiiresti. Uus hotell peab ühtlasi mahendama Tervise Paradiisi jõulist domineerimist rannamaastiku üle.
Wendre omanikule Peter Hundile võib õnnestunud arhitektuurivõistluse puhul õnne soovida.