Eesti Vabariigi asjur Afganistanis Tanel Sepp: tuleb uskuda inimeste headusesse

Eesti Vabariigi asjuri Tanel Sepa sõnade järgi tuleb tsiviil- ja kaitsejõududel Afganistanis edu saavutamiseks tihedalt koostööd teha. Ka Afganistani inimeste ja valitsusega. Foto: Asso Puidet

Asjurina täidab Tanel Sepp Afganistanis Eesti suursaadiku rolli. Ta on seal meie riigi silmad, suu ja südametunnistus. Ühelt poolt väljendab Eesti riik tema vahendusel oma tahet Afganistanis, teisalt räägivad läbi tema suu meiega Afganistani rahvas ja võim.

Teie ametinimetusest kinni haarates: mis asja on eestlastel Afganistani?

Ma arvan, et vastus peitub eelkõige Eesti NATO liikmelisuses. Meile on oluline, et meie julgeolek ja riigi terviklikus ning heaolu oleks tagatud. See on üks põhjuseid, miks me oleme NATOs. Ja kuna Afganistani rahu tagamine on NATO kõige suurem operatsioon, on loomulik, et meie oma sõjaliste võimetega osaleme sellese operatsioonis.

See on nüüd sõjaline pool. Aga kõik on juba ammu aru saanud, et Afganistani konfliktile pole ainult sõjalist lahendust, vaid see nõuab väga suuri pingutusi tsiviilpoolel.  

Asusite asjuriametisse aastal 2009, mis on siin selle ajaga Afgansitanis muutunud?

Ma ütleks, et kõige suurem muutus on see, et lõpuks on leitud ühtne arusaam selles suhtes, kuidas Afganistanis tegutseda tuleb. Nüüdseks on need elemendid lõpuks paigas. Elemendid, mis annavad lootust, et lõpuks leitakse mingisugune lahendus.

Kas või see, et 2009. aastal kuulutas USA president Barack Obama välja vägede suurendamise, millega kaasnes tsiviiltegevuse kasv. Samamoodi on panustatud üleminekuprotsessi, et teatud piirkonnad Afganistani valitsusele ja julgeolekujõududele üle anda. See käivitub nüüd juunis-juulis. Samuti on alguse saanud rahu- ja leppimisprotsess. Aga need mõlemad on väga pikaajalised.

Nagu te mainisite, on protsessid pikad: sõda on kestnud juba aastast 2001. Kas ehk taibati liialt hilja, et ainult tulejõust rahu ei sünni?

Ma arvan, et arusaam, et ainult sõjaliste meetmetega pole võimalik edasi minna, on juba mõningad aastad olnud. Aga vajaka on jäänud arusaamisest, mismoodi tuleks tsiviilküsimusi lahendada ja missugune peaks meie abi välja nägema.

Eks ole vigugi tehtud. Üks suuremaid probleeme on olnud rahvusvahelise abi koordineerimatus. Liiga palju on abi tuginenud siseriiklikule soovile, mitte sellele, mida afgaanidel tarvis läheb.

Loomulikult tuleb arvestada, et igal riigil on eri ressursid, mida nad saavad siin kasutada. Ja panna need ressurssid koordineeritult tööle niimoodi, et riigid ei teeks samu asju või ei teeks asju, mida pole vaja teha.

Milline on Eesti roll Afganistani ülesehitamisel?

Eesti annab kõige suurema panuse oma kaitseväelastega. Kui numbrit 170 (Eesti kontingendi suurus, toim) võrrelda ülejäänud riikidega, millel siin on tuhandeid sõdureid, võib see tunduda väike. Aga kui olen koostööpartneritega suhelnud ja maininud, kui suur, õieti väike on Eesti rahvaarv, saadakse loomulikult aru ja hinnatakse seda, et me oleme siin, Afganistani kõige karmimas piirkonnas.

Teine suurem projekt on osalemine Helmandi provintsi ülesehitusmeeskonnas meie oma tervishoiueksperdi Priit Paju kaudu, kes juhib tervishoiumeeskonda. See on roll, mis annab meile võimaluse midagi suurt ja olulist ära teha ja seda ka nähakse.

Kabulis olen tegelnud eri projektidega. Näiteks oleme aidanud koole. Pikaajaline koostöö on meil Kabuli ülikooli Afganistani keskusega. Oleme tegelnud üsna palju inimõigustega ja toetanud eri režiimide ohvrite probleemide tõstatamist.

Eestis on lähiajaloos olnud mitu võimu. Kuritegusid mäletatakse ja nende suhtes üritatakse jõuda teatud õigluseni. Siin Afganistanis on see teema – õiglus – jäetud täiesti tähelepanuta. Ohvrid isegi ei oota mingit hüvitist, pigem tunnustamist ja teatud õiglustunde tekkimist. Sest praegu on valitsuseski üsna hämara taustaga inimesi, kelle puhul on teada inimõiguste rikkumisi. Ja nii on ohvritele jäänud mulje, et kedagi ei karistata varasemate kuritegude eest.

Kohati on see loogiline, sest Afganistan on juba mõni aasta tagasi vastu võtnud amnestiaseaduse, mille järgi kõikide kuritegude puhul kehtib amnestia.

Mida see inimõiguste organisatsioonide, koolide toetamine täpsemalt tähendab?  

Me oleme neid toetanud rahaliselt. Näiteks pannud õla alla konverentside korraldamisel. Kabulis on toimunud väga palju koordinatsioonikohtumisi. Ja alati on parem sõna võtta, kui Eesti riik on midagi konkreetset ära teinud.

Oskate tuua mõne näite, mida Eesti riik on konkreetselt ära teinud?

Peale konverentside korraldamise oleme Kabuli ülikooli Afganistani keskuse vahendusel kirjastanud raamatuid äsja lugema õppinud inimestele. Need on väikses formaadis, maksimum 100 lehekülge, lihtsas keeles ja praktilistel teemadel, näiteks tervishoid või äri alused. Praeguseks on juba üle 80 nimetuse välja antud.

Koolides toimib meil projekt, milles osalevad Eesti, Rootsi, Inglismaa ja Slovakkia. Siinse Rootsi komitee kaudu on leitud Eesti koolidele sõpruskoolid Afganistanis. Neid koole on kokku 11. Õpilased saadavad Eestist siia pilte ja mänguasju. Ning vastupidi: Eesti lapsed saavad pilte, kirju ja mõningaid mänguasju. Kui siinsed olud vähegi võimaldavad, on tehtud Skype’i kaudu kohtumisi.

Abistamisel tuleb alati esmalt vaadata, mille järele on karjuv vajadus. Näiteks külastasin üht kooli: väike hoone, muldpõrandad ja lapsed istusid maas. Erimissiooni algatusel muretsesime sellele koolile toolid ja lauad.  

Kuidas edeneb Afganistani koolivõrgu arendamine laiemalt?

Kui vaadata viimast kaheksat-üheksat aastat, on hariduses väga palju ära tehtud. Koolis käivate laste arv on kasvanud mitu korda. Saame rääkida miljonitest koolilastest. Kui ma ei eksi, on neid kuus või seitse miljonit.

Probleem on küll selles, et kooli saadetakse vähem tüdrukuid kui poisse. Aga siin tuleb arvesse võtta kultuurilist tausta.

Kõige suurem väljakutse on kindlasti kirjaoskuse tõstmine. Praegu peaks see olema 24 protsenti ehk veerand elanikest oskab lugeda ja kirjutada. Tõsi, piirkonniti on see number kindlasti palju kehvem. Aga kirjaoskusega on võimalik palju-palju asju paremuse poole viia. Kui inimene oskab lugeda, avanevad talle muud võimalused. Samamoodi on see üks vahendeid, millega saab võidelda religioosse ekstremismi vastu, millele Taliban tugineb.

Eesti on tuntud IT-pioneerina. Kas me toetame selles vallaski Afganistani?  

Ikka toetame ja nõustame nii palju, kui saame. Oleme koostööd teinud Afganistani parlamendiga. Ja praegu on pooleli projekt, millega oleme Afganistani parlamendile välja pakkunud kohalolu ja hääletamise süsteemi paigaldamise. Aga see etteõtmine on väga mahukas ja nõuab muude organisatsioonide abi. Eks näis, kuidas sellega läheb.

Siin oli Eestist kaks IT-spetsialisti, kes nõustasid Kabuli ülikooli Afganistani keskuse peagi valmival ehitusel, kuidas IT-süsteeme paika panna ja tehnilisi lahendusi kasutada. Selleni välja, milliseid arvuteid osta.

Üldiselt aga üritame vältida olukorda, kus me tegutseme väga paljudel aladel ja väga paljudes piirkondades. Kuna Eesti on väikedoonor, on selleks, et meie abil oleks mingigi mõju, vaja see kontsentreerida teatud valdkondadesse ja paikadesse. Vastasel juhul võiksime anda raha kuhugi usaldusfondi. Aga selleks, et ise näha reaalset kasu, mida luuakse Eesti maksumaksja rahaga, tuleb jääda konkreetsete valdkondade juurde.

Kui palju on Eesti riigile Afganistani sõda ja ülesehitamine maksma läinud?

Seda ma ei oska öelda. Nii palju ma ta tean, et sellel aastal on arengukoostööks antud 600 000 eurot, mis on Eesti kontekstis üsna märkimisväärne summa.

Kas usute, et kõik see, mis siia on rajatud ja rajatakse, toetub kindlale vundamendile ega kao pärast 2014. aastat, kui koalitsiooniväed siit välja tõmmatakse?

Hetkel pole siin riigis veel midagi kindlat. Kõik sõltub sellest kui palju me ise suudame teha ettevalmistusi ja kui palju Afganistani valitsus suudab teha selleks, et põhivastutus oma õlgadele võtta.

Siin on positiivseid lugusid nagu Afganistani politsei ja armee kasv. Samas on suuri küsimusi kvaliteedi suhtes. Näiteks napib politseil ja armeel allohvitsere. Lisaks veel suur kirjaoskamatuse protsent nii politsei kui armee kooseisus. Kuidas saab politseinik jälgida seaduse täitmist, kui ta ei oska seadust lugeda?

Lisaks, mis mulle kogu arengu osas natuke muret teeb, on kohatine arusaamatu käitumine Afganistani valitsuse poolelt. Diplomaadina ma saan aru, et president Karzail on alati vaja leida tasakaal selle vahel, et võidelda ekstremismiga, samal ajal olles Islami vabariigi president ja kaitsta Islamit.

Nii et küsimärke erinevate protsesside juures on palju. Aga mis on nagu oluline aru saada, on see, et meil ei ole valikut ja praegu lahkudes tuleks siin kodusõda. Seda olen ma ka väga paljude afgaanide käest kuulnud.

Üleminekuprotsess tuleks muuta pigem võimaluseks Afganistani riigile asju ise ära teha ja võtta poliitiline vastutus. Ja kindlasti on kõigi riikide huvides, et me saaksime võimalikult kiiresti siit väed välja tuua.

2. mail tapeti väidetavalt Osama bin Laden, kelle kinni püüdmise sildi all 2001. aastal Afganistani liitlasväed toodi. Millist mõju on see avaldanud Afganistani missioonile - nii tsiviil kui militaarsele poolele?

Ei saa öelda, et Osama bin Ladeni tabamine oleks suuri muudatusi kaasa toonud. Kui mingit muudatust oodata, siis pigem pikemas perspektiivis, näiteks leppimisprotsessis, kus taolistel sümboolsetel aspektidel võib teatud roll olla. Koalitsioonivägedele ja Afganistani jõududele annab see kindlasti positiivset energiat juurde.

Eesti ja Afganistan on täiesti erinevad kultuurid – olete tajunud oma igapäevatöö käigus kultuuride konflikti?

Oluline on see, et erinevas kultuurikeskkonnas tuleb austada kohalikke tavasid. Selle koha peal võiks praktiline näide olla see, et rohelist teed tuleb siin liitrite kaupa juua.

Kui tavade austamine on vastastikune, siis ei ole probleeme. Suheldes afgaanidega olen väga palju kohanud sellist lähenemist, kus afgaanid tõesti näevad rahvusvahelise kogukonna ja ka Eesti tegusid Afganistanis ja on selle eest siiralt tänulikud. Ja nad on ka tänulikud selle eest, et selline väike riik on tulnud oma sõduritega Helmandisse ja tunnevad kaasa meie langenud sõdurite perekondadele.

Tuleb uskuda inimeste headusesse ja kindlasti ei tohi Afgaane üldistada. Siin olles arvestada ka sellega, et riigi nimes on sees, et tegemist on islami vabariigiga ning usul on väga suur roll.