Pärnu lihakombinaadi lugu

Kalev Vilgats
, Pärnu Postimehe arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kunagise ­lihakombinaadi lammutamine veebruaris 2001.
Kunagise ­lihakombinaadi lammutamine veebruaris 2001. Foto: Urmas Luik

Kaks aastakümmet tagasi jõudis aprilli algul lõpusirgele Pärnu lihatööstuse loojang, mis oli kestnud mõnda aega. 1993. aastal erastatud ettevõtte ratas jooksis lõplikult kinni märtsi keskel, kui lõpetati tootmine. Toonane direktor Hillar Kärmas tunnistas, et tootmismahud on vähenenud, aga kulud mitte. 80 inimest jäi tööta.

Pärnu lihatööstuse turuväärtuseks hinnati kolm miljonit krooni, võlgu oli ligikaudu nii­sama palju. Peamiselt võlgneti tooraine hankijatele ja töötajate koondamistasu.

Tapamaja, millele Eesti ajal lisati täiendina “Pärnu linna” oli Pärnu jõe Rääma-poolsel kaldal olnud ammusest ajast. Nõukogude suurtootmise lainel ehitati Pärnu lihakombinaat suuremaks. Seda aega mäletavatel inimestel on ninasõõrmetes veel hais, mis lihakombinaadist kõige intensiivsemal tööperioodil üle linna levis, ent kõige enam oli seda tunda Räämal. Siinkirjutaja mäletab rajooni majandite veoautode rodu, mis ulatus kombinaadi väravast piki Tööstuse (Rääma) tänavat Kaevu tänavale ja seal üsna sageli kuni Kaevu ja Ilvese tänava ristmikuni. Kastides ammusid ärevuses lehmad või ruigasid oma lõppu aimavad sead.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles