Eesti noored tegid hispaanlastele vutis tuule alla ja treener lubab võidu toonud kavala plaani saata Martin Reimile

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Pisikesed hispaanlased vuravad mul värava ees nagu töömesilased. Hüüan Eesti lastele, et mingu aga peale. „ Kui vaja, pange kossi!“ õpetan. Utsitus ei aita. Varsti löövad lõunaeurooplased meile värava. 

„Kui me kaotame, siis keegi süüa ei saa,“ naljatan. Eesti lapsed ehmatavad ära ja isegi õrnahingelised tüdrukud ei löö risti ette, et kossi panna. Paari minutiga tekib nii tugev võitlusvaim, et võidame 2:1. Hispaanlased on alistatud. Sindi, Paikuse ja Kohtla-Järve noored löövad ennastunustavalt plaksu. „ Kas päriselt me ei oleks kaotades süüa saanud?“ uurib üks Eesti näitsikuid. Vastan eitavalt. Mõttes teen märkmeid, et saadan uue taktika ettepaneku Martin Reimile.

Selline oli üks mitmest ergutavast tegevusest Pärnus Erasmus+ noortevahetuses, mis kannab nime Include Me. Peale Paikuse, Sindi ja Kohtla-Järve noorte on külas katalaani noorteorganisatsiooni Casal de Joves 14 teismelist ja kaks saatjat.

Esimeste päevade nimemängude ajal pidid Eesti noored ära harjuma hispaanialiku valju ja intensiivse vaterdamisega. Esimest päeva kokku võttes küsib projektijuht Marika Valter siinsetelt lastelt, et mida nad enim tahavad. „ Vaikust,“ vastab Kohtla-Järvelt pärit Danila. Sindi ja Paikuse noored nõustuvad. Kuidas seda aga saavutada, uurib Valter lastelt. „Teeme vaikuse mängu!“ pakub üks tüdrukuist. Mõeldud, tehtud.

Laagri tähtsaim reegel on muidugi inglise keeles suhtlemine. Kui viie meetri raadiuses on keegi välismaalane, ei tohi lapsed oma emakeeles rääkida. Peale eestikeelse sosina ja hispaaniakeelse vadina (meeletu vahe) kostab pidevalt noorte juhendajate palveid: „ENGLISH, I DO NOT SPEAK ESTONIAN!“ või „ ENGLISH, I DO NOT SPEAK SPANISH!“. Päev-päevalt paraneb mõlema rahva keeleoskus.

Keelt kasutatakse, et arutada kaasamist Euroopa Liidus. Rollimängudes analüüsivad lapsed segarühmades, kuidas on nende riikides kaasatud vähemusrahvused, mustlased, puuetega inimesed, prostituudid, kriminaalid, immigrandid, sõjapõgenikud ja seksuaalvähemused. 16aastane Gisella ütleb laia naeratusega, et Hispaanias ollakse kõigi vastu sõbralikud. „Jaa! Minu sugulane on gei!“ räägib 15aastane Pau. „Ja meile marokolased meeldivad,“ lisab Yerai. Lapsed mõistavad, et Eesti ühiskond nii salliv veel pole. 

Paikuse avatud noortekeskuse noortetöötaja soomlase Teemu juhtimisel jutustatakse fotolugusid. Lapsed peavad kirjeldama põgenikekriisi kujutavaid pilte ja mõtlema neile juurde isiklikud lood. Katalaanidest lapsed muutuvad kuidagi nukraks ja püüan neid lohutada. Otsustan rääkida jalgpallist. Räägin Ronaldost ja Madridi Realist ja pisikesed poisid-tüdrukud lähevad härga täis. Unustagu ma Real ja Ronaldo. Messi ja veel kord Messi! Vaidlen natuke edasi, sest igav on.

Kaks järgmist päeva on nii Pärnu kui Tallinna tänavad tulvil lõbusaid fotograafe. Fotograafia töötoas vast omandatud teadmistega lapsed pildistavad eri nurga alt meie linnu. Segarühmadel valmivad kaunid teosed. 

Tagasi üles