“Seltsimees laps” – tagamaa me kõigi DNAs

Režissöör Moonika Siimets on loonud sügavalt raputava teose, mis tekitab küsimuse, kas kunsti eesmärk on saalitäite kaupa publikut nutma panna. Stseenis Leelo (Helena Maria Reisner) ja tema isa Feliks (Tambet Tuisk). Foto: Amrion OÜ

Kui sõna on teele saadetud, püüavad inimesed selle kinni enne filmini jõudmist ja teavad nii massiivselt kinodesse tungida, et Leelo Tungla lapsepõlve teemaliste raamatute ainel valminud filmi “Seltsimees laps” vaatas juba esimesel nädalavahetusel 17 000 inimest.

Esilinastusel ei olnud kino­saalis teismelistest tüdrukutest eakate härrasmeesteni ainsatki vaatajat, kes poleks nutnud. Järelikult on tagakiusamise ja hirmutamise, jälitamise ja ohustatuse valu jõudnud DNA ja rakumälu kaudu noorima põlvkonna eestlastessegi. Nad pole Stalini aega ega okupatsioonide pitsitusi kogenud, aga teavad ja tajuvad südamega, millest kõnelevad väikest Leelot mängiva Helena­ Maria Reisneri silmad suures plaanis.

Me pole juurelnud selle üle, miks Leelo – pea poole tänapäeva lastelaulude sõnade autor – pani endaloodud ja veetud lasteajakirja nimeks Hea Laps. Hea laps pälvib turvalise lapsepõlve, tema ema ei viida Patarei vangla kaudu Siberisse. Hea lapse vanemad tänapäevase kaootiliste suhete ja garanteeritud ebastabiilsuse mõttes sellepärast ei lahuta ja eri ilmaotstesse ei laperda nagu halva lapse ema ja isa.