Kristi Märk: Autoõnnetus pani mõistma, et endaga vastuolus elada ei saa

Kunagise korvpallitüdrukuna meeldib Kristi Märgile olla füüsiliselt aktiivne. Märtsis sõitis ta ise Tallinna äärelinna sisse suusarajad. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Silmapaistev noor eestlane ja Läänemaa sädemete säde­ – need on tiitlid, mida kannab haldusreformi tõttu üleöö pärnumaalaseks saanud Kristi Märk. Pärnu- ega läänemaalaseks ta end siiski ei nimeta. Paiku, kus ta end koduselt tunneb, leiab maamuna pealt kümmekond. Kaks korda enam on noorel naisel selgeks­ õpitud ameteid. Praegu, pärast ehmatavat vahejuhtumit eelmise aasta märtsis, on tal käsil­ esimene aasta ettevõtjana. “Usun, et tegelikult on see kõik alles algus­,” ütleb Märk.

“Asukohavaba” on märksõna, mida enda kohta sageli kasutate.

Mhmh. Ma vist enam muudmoodi ei oska ega kujuta ettegi.

Igal inimesel leidub siiski mõni paik, kus on tema juured. Kas teil on?

Lihulas! Seal lähedal Alakülas on meie maakodu: Lopa talu. See on alati olemas olnud ja üks põh­jusi, miks ma olen saanud alati hüpata, kuhu tahan. Kui mõni katsetus lähebki metsa, saan alati sinna tagasi minna.

Mis teeb Lopa talu nii eriliseks?

See pole mingi ilusuvila, vaid juurviljatalu ja meie põhisissetulek ongi tulnud kartuli ja muude juurikate kasvatamisest. Seega ­tean ma väga hästi, kui mitu kilo kartulit tuli Tallinna turul maha müüa, et saada endale paar teksapükse.

Kui palju olete ise talutöid teinud?

Kui ma pärast suve kooli läksin, olin alati hästi päevitunud, aga mitte niisama suvitamise, vaid kõplamise ja rohimise tulemusel. Samal ajal ei olnud see mingi sunnitöö ja mul pole selle pärast mingit lapsepõlvetraumat. Meil oli olemas peaaegu kõik, mis soovisime, kuid teadsime väga hästi, kust raha tuleb.

Kas on miskit, mis tänini sellest ajast teiega kaasas käib?

Meeletu kohusetunne ja tööeetika on kodunt. Ma olen kõige vanem laps. Kui õde ja vend teinekord ei viitsinud, siis mina tegin alati ära.

Teisalt tunnen end tänu lapsepõlves kogetule koduselt eri kohtades. Meil oli peale maa­kodu korter Lihulas ja kooliajal olime tihti seal. Asjad oli ühel ja teisel pool ja autoski. See on ilmselt üks põhjustest, miks ma suudan siiani kiiresti pakkida ja tunda end mugavalt homme kas või teises maailma otsas.

Kõrvaltvaatajad ei pruugi seda­ mõista, kuid mulle ei ole kolimine dramaatiline, et ma hülgan ja jätan maha.