Margus Reemets: Uued hoobid linna kultuuritavadele

Mark Soosaare lahkumisest Pärnus pole keegi huvitatud, küll tuleb kohanduda uute oludega. Foto: PP

Taas de facto iseseisvudes jätkasime pooleks sajandiks katkenud turumajanduslikku arenguteed, mille üks osi on võitlus inimeste vaba aja sisustamise nimel üha lopsakamalt vohava kommertskultuuri keskkonnas. Pärnu on olnud ravi- ja suvituslinn aktiivse kultuuri- ja spordieluga. Kes meist ei teaks Jannsenit või Koidulat, Kerest või Jaansoni, Pätsi või Varest, Oistrahhe või Järvisid, Volmereid või Chaplini keskust, Valdmad või eriti laia kultuurihaardega Mark Soosaare tegevust? Kes meist seda ei hindaks?

Hüvastijätt Omar Volmeriga polnud ju kuigi viisakas ja nüüd on löögi all uue kunsti muuseum. Kas praegune näitus “Eesti ja Leedu disain 100” tähendab “100 ja punkt, lõpp”?

Järsult paisunud territooriumi ja eelarvega linnal pole ju näpud põhjas. Tegu on pigem tahte puudumisega või nagu nentis Kaval-Ants: “Pole enam kasulik ...”

Ma pole ise päevagi Pärnus elanud, sünnilt nõmmekana viibin praegugi suurema osa ajast sealsete mändide all. Aga kirjutama sunnib mind hoiak, mis soovib väärtustada traditsioone kunstis ja kultuuris tervikuna. Miks ei leita raha muuseumi tegevuse järjepidevuse tagamiseks, kuigi lahendused on olemas nii omanikul kui eelarveliselt?