Vaino Kallas: Mida arvasid sakslased eestlastest

Foto: PP

Nagu ajakirjanik Anu Villmann artiklis “Moldovlanna võrdleb eestlasi sakslastega” (PP 6.05) kirjutab, ütles Pärnus ametipraktikal olnud, Saksamaal elav moldovlanna Marina Kolesnicenko, et Eestisse tulles hoiatasid sakslased teda: eestlased on külmad, umbusaldavad ja vajavad enda avamiseks aega.

On tõsi, et võõr-, eriti väikerahvaste tundmine on suurrahvastel alati olnud puudulik.

Nii oli see näiteks möödunud sõja ajal, kui sakslastel tuli kokku puutuda eestlaste ja ülejäänud Ida-Euroopa väikerahvastega. Sõja jätkudes pidid Saksa okupatsiooni võimukandjad, aga ka rindeohvitserid ja sõdurid minema koolipinki, et õppida tundma okupeeritud rahvaste päritolu, ajalugu, kultuuri, majandust, iseloomu ja veel palju muud, mis oli vajalik üksteise mõistmiseks ja sõbralikuks läbisaamiseks.

1944. aasta algul ilmus Saksa politsei ja SSi poliitilise teenistuse koostatud teatmik “Eestlaste ajaloost ja iseloomust” (“Über die Geschichte und den Charakter der Esten”). Selles väljaandes anti lühike ülevaade eestlaste rassilise kujunemise ja territoriaalse paiknemise kohta, kus mainiti, et eestlased olevat oma asustusalal elanud juba tuhandeid aastaid.

Rassilt olevat eestlased segarahvas ja koosnevat idabalti ja põhjarassi sugemeist, kusjuures puhta põhjarassi sugemeid olla eestlastel protsentides niisama palju kui sakslastel, sellega tunnistati eestlased rassiliselt võrdseks sakslastega.

Eesti ajaloo ülevaade oli selles teatmikus toodud üsna tõsioludele vastavalt. Mainiti Eesti kuuluvust Lääne-Euroopa kultuuriruumi. Kiitvalt räägiti eestlaste võitlusest kommunistide vastu aastatel 1918–1920, samuti Vabadussõja-järgsete aastate suurest kultuurilisest ja majanduslikust tõusust, mis pälvinud kõigi kultuurrahvaste tunnustuse.

Eestlaste poliitiline hoiak

Eesti poliitilise hoiaku kohta oli teatmikus öeldud: “Eesti poliitiline hoiak oli mõjutatud Põhjamaades valitsevast liberalismist. Ranget neutraliteeti loeti parimaks vahendiks, et jääda puutumata konfliktidest ja sündmustest. Tõsise kommunistliku ohu puhul loodeti mingis romantilises unelmas inglaste ja Rahvasteliidu abile.”

Järgnevalt anti ülevaade sellest, milliseid kannatusi tõi vaid aasta kestnud kommunistlik terrorireþiim Eesti rahvale. Samuti kirjeldati Eesti metsavendade relvastatud aktsioone Nõukogude jõustruktuuride vastu, kusjuures tunnustavalt räägiti metsavendade ja tsiviilelanike abist Saksa relvajõududele.

Eestlaste iseloom

Eestlaste iseloomu kohta kirjutati, et eestlaste olulisemad jooned on kinnisus ja jonnakus. Eestlane olla erakordselt vaikiv ja kord omaks võetud arvamusest peab ta rangelt kinni. Eestlane hindavat esinemisel tagasihoidlikkust ja väärikust ega väljenda oma poolehoidu või tunnustust paljusõnaliselt. Ta eelistavat napisõnalisust kaasinimeste puhulgi.

Eestlasele antud lubaduse täitmata jätmisel polevat tema usaldus enam võidetav hea sõna ega karjumisega. Oma ülemustesse ja juhtidesse suhtuvat eestlased kriitiliselt. Eestlaste seas on hinnatud ja suudavad end maksma panna vaid võimekad ja suurt isiklikku vaprust üles näidanud juhid.

Eestlane olla tugev iseseisvas mõtlemises. Abstraktsed ideed ei leia eestlaste hulgas kõlapinda ja nende eest pole nad nõus võitlusse astuma. Kui aga eestlane on veendunud, et tema panus on hädavajalik – viitega toona käimas olnud sõjale -, rakenduvat ta meelsasti, et võidelda vapralt.

Eriti väärivat esiletõstmist eestlase kiindumus oma kodusse. Tugevasti on arenenud individualism, mistõttu isiklikud huvid on sageli tõstetud kõrgemale ühishuvidest. Paljudele Eesti põllumeestele tähendab oma maalapp rohkemat kui mõiste “kodumaa”. Oma eraomandit kaitstes võitleb eestlane metsikuse ja raevuga. Seepärast vihkavad eestlased teatmiku kohaselt üle kõige kommunismi.

Eestlaste maailmavaade

Et eestlaste poliitilist ja maailmavaatelist hoiakut õigesti mõista, oli kirjutise järgi vaja silmas pidada, et lääneeuroopalik liberalism on eestlaste juures omandanud suure mõju just seetõttu, et Versailles’ rahulepingu sõlmimise ja Eesti Vabariigi moodustamise ajal oli selline maailmavaateline suhtumine võitnud kogu Euroopas eesõigustatud positsiooni.

Eesti demokraatlike parteide valitsemisviisid jätvat kohati küll soovida, kuid polevat toonud endaga selliseid kogemusi, mille poolest see süsteem olnuks Saksamaale vastuvõtmatu. Selline hoiak oli tingitud sellest, et Eestis oli riigijuhtimine märksa lihtsam.

Väikese agraarriigina ei olnud Eestis “Eestlaste ajaloost ja iseloomust” hinnangul vähemusrahvuste probleeme. Samuti polnud mingeid juudiprobleeme, sest väiksearvuline juudi kogukond ei omanud Eestis poliitilist ega majanduslikku võimu. Samuti polnud Eestis politiseerivat kirikut.

Kõige selle tulemusena oligi raamatu autorite seisukohast seletatav, miks eestlastel puudub huvi selliste poliitiliste teemade vastu, mis rahvussotsialistlikul Saksamaal huvide esireas seisavad. Sedastati, et sakslaste probleemid jätvat eestlased ükskõikseks ja sageli olevat eestlaste hoiak isegi tõrjuv, lisades siiski, et ühes on eestlased sakslastega samal arvamusel: vaja on võidelda bolševismi vastu.

Vana vaen

Sajanditepikkune vaenulik suhtumine sakslastesse oli teatmiku selgitusel tingitud suhetest, mis valitsesid pärisorjadest eestlaste ja sakslastest feodaalisandate vahel. Mälestused nendest aastatest olevat kirjutise kohaselt varjutanud kahe rahva vahelisi suhteid 1940. aastatelgi, kuigi feodaalaadel oli ammu kadunud ja riigist lahkunud.

Sellest hoolimata olevat esinenud üksikjuhtumeid, mille puhul mõni sakslane, kes “juhi sõnu Euroopa rahvaste ühtsusest pole suutnud mõista, on teinud kohaliku rahvaga lävimisel vigu, mis pole kergesti heastatavad”.

Et selliseid vigu vältida, tuli silmas pidada järgmist: “Ei tohi eestlaste suhtes kasutada sellist tooni ega kõneviisi, nagu see mujal idas seni on olnud hädavajalik. Eestlaste juures annab see vastupidiseid ja meile kahjulikke tulemusi. Eestlased pole kunagi olnud silmakirjateenrid, vaid kohusetundlikud ja usaldusväärsed, kuid uhked, keda pole kerge võita. Nad on truumad seal, kus nende autundele koputatakse ja neid väärikalt koheldakse. Sellel pinnal on eestlaste ja sakslaste vaheline sõprus sügavamalt ja tugevamini viljeldav. Seda on näidanud idarinde lahingutes eestlaste ja sakslaste vahel sõlmitud relvavendlus.”

Need järeldused polnud 1944. aastal, kui sakslaste sõjavanker oli saanud tagasikäigu, enam rakendatavad, kuna oli jäädud lootusetult hiljaks. Ida-Euroopa rahvaste usalduse kaotus oli rahvussotsialistlikule Saksamaale suurem lüüasaamine kui idarinde varisemine 1944. aasta suvel.