Hannah Epperson: Apalatšide viiuldaja juurest New Yorki

Eppersonil on keeruline kirjeldada loomeprotsessi: see on alati erinev. Mõnikord laul lihtsalt ilmub ja paiskub temast välja. Foto: Hannah Epperson

Pühapäeval esineb Pärnu Endla teatri Küünis Jazzkaare raames USAst pärit artist, kes oma õpinguid alustas Apalatšide viiuldaja juurest traditsioonilisi viise õppides, liikudes sealt edasi New Yorki elektroonilise popiga eksperimenteerima.

Lugesin teie biograafiast, et elasite lapsepõlves Salt Lake Citys ja õppisite viiulimängu kohalikult lehmakarjuselt.

Lapsena veetsin palju aega Utah’ osariigist pärit cowgirl’i seltsis, kes mängis viiulit ja teadis paljusid Apalatšide mäestiku legende ja traditsioonilist folkmuusikat. Veetsin aastaid tema käest lugusid õppides­ ja see on väga tähtis osa ­minu muusikaharidusest. See oli märksa vähem formaalne kui klassikaline muusikaharidus ja tunduvalt haaravam, sest sellega kaasnes jutuvestmine ja rahvaluule. Olin umbes kümnene ja tema võib-olla 35. Ta elab praegu Montanas keset tühjust ja ma olen siiamaani temaga väga lähedane.

Kuidas temaga üldse kohtusite?

Ma käisin perega square dance’is ehk ruudutantsus ja rahvatantsus. Ta mängis viiulit bändis, mis seal muusikat tegi. Ta teadis mu perekonda, kuna mu vanemad sattusid kogu aeg heas mõttes pahandustesse, sest nad olid progressiivsed (vaadetelt, J. L.), mis tähendas, et Salt Lake Citys olid nad radikaalid.

Arvan, et ta oli üsna põnevil sellest, et sai meie perega suhelda ja samal ajal mulle viiulit ja hobustega ümberkäimist õpetada. Ja nii sai temast meie perele väga lähedane inimene.