Eneli Rüütli: Uulus saan pea klaariks

Eneli Rüütli omas elemendis – valmistumas Tuurit-Tuuritiga homseks etenduseks “10 erilist hetke”. Foto: Haide Rannakivi

Homme oma kümnenda aastapäeva puhul rahva ette astuva, Pärnumaa ühe erilisema rahvatantsuansambli Tuurit-Tuuriti lavastuste põhiautor, teatris ja show-programmides tant­sija, koreograafi ja tantsujuhina osalev Eneli Rüütli jagab end Tallinna­, Uulu ja Pärnu vahel. Neljapäevahommikuti istub ta tütar Säde Leega autosse, viskab pealinna peast ja keerab masina nina Pärnu poole.

Teie elukaaslane Simo tegeleb samuti tantsuga. Kuidas üksteist leidsite?

Simo töötab tantsuteatris Fine5. Tema lemmik on nüüdistants, aga kuna tal on niisamuti kui mul võistlustantsu põhi all, on ta suuteline väga erinevaid stiile tegema.

Eks meid ikka tants kokku viis. Sattusime show-programmis koos tantsima ja meie esimene kokkupuude oli väga terav. Pidime mingit tõstet tegema ja ta ei osanud seda teha nii, nagu mulle meeldis. Ütlesin talle konkreetselt, et ma ei tee temaga koostööd, kui ta seda asja selgeks ei õpi. Võib-olla sellepärast ma talle meelde jäingi. Aga päriselt kokkusaamine võttis ikka aastaid aega. Enne olime tükk ­aega sõbrad.

Kui te Simoga koos vabal õhtul peole lähete, kas juhtub vahel, et rahvas jääb teid kui kaht professionaali vaatama?

Tavaliselt tantsime koos väga harva, aga meil on olnud küll nii. Käisime kruiisil ja seal oli hästi mõnus Kuuba ansambel. Kuna ruumi oli palju, võtsime hoogsaid samme. Ja siis tuldi juurde ja küsiti, kas võiksime veel tantsida, et seda on nii mõnus vaadata. Mõtlesime: issand, meil on tekkinud publik!

Meil tekkis teistpidi blokk. Kui tantsid omaette, ei mõtle ju sellele, et keegi sind vaatab. Õnneks tuli Säde, kelle pärast me pidime ära minema, ja saime end välja vabandada, et me ei saa rohkem tantsida.