Käsitöömeistrist poodnikuks

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oma käsitööpoe loomise mõte tekkis Anneli Saartsil Olustvere koolis, kus muu hulgas tuli tutvustada enda kodulinna käsitöökauplusi.
Oma käsitööpoe loomise mõte tekkis Anneli Saartsil Olustvere koolis, kus muu hulgas tuli tutvustada enda kodulinna käsitöökauplusi. Foto: Urmas Luik

Oleks keegi Anneli Saartsile viis aastat tagasi öelnud, et temast ­käsitööpoe pidaja saab, oleks see pannud naise imestusest silmi pööritama. Aga nii just läkski.

Anneli räägib, et on lapsepõlvest saati olnud rohkem heegeldaja kui kuduja. Heegeldas viiendas klassis endale salatirohelise kampsuni, kuuendas õmbles juba velvetpüksid. Ehkki ema oskas ­aidata, eelistas tüdruk ise pusida. Kõige rohkem mõjutas teda toonane käsitööõpetaja Tiia Merilaid.

“Tema viis mu käsitöö juurde. Indu suurendas seegi, et tahtsin ühest klassiõest parem ja osavam olla. Temast ongi saanud käsitööõpetaja Pärnu Kuninga tänava koolis,” teab Anneli. Ja eks neid andeid olnud tal veel. Hea rütmitunne lubas õppida muusika­kallakuga klassis ja võimekus organiseerida viis pärast põhikooli Viljandi kultuurikooli klubitöötajaks-orkestrijuhiks õppima.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles