Vambola Paavo: Pensioniaastates tuleb kord majja lüüa

Väärika pensionipõlve kindlustamine peaks olema iga Eesti valitsuse üks põhimuresid.

FOTO: Ants Liigus

Kes meist ei unista väärikast ­vananemisest, kõik me jõuame kord elu õhtusse. Tööd rüganud inimestel on ootused ja lootused. Paraku purunevad need, kui kätte jõuab vanaduspuhkus. Juba­ veerand sajandit on poliitikud vaielnud, kas ikka peab tööaasta võrduma ühe pensioniaastaga. Muidugi peaks ja enamikus arenenud riikides see nii ­ongi.

Tellijale

Eestis rakendatakse absurdseid koefitsiente, midagi korrutatakse ja jagatakse. Pea 40 aastat tööd rüganud inimest huvitab, et kirja saaks tegelik töötatud aastate arv, mitte ei koguneks keeruliste tehete summana 34 või 35 aastat. Sotsid tahavad olla näoga inimese poole ja rõhutavad seda igal sammul. Nüüd, kui ollakse valitsuses, võiks asja lõpuks teoks teha ja pensionireformi oma aktivasse kanda. Millegipärast seda kardetakse, miks muidu kehtib ajale jalgu jäänud süsteem. Kõige tipp on hiljuti raadios ja televisioonis kõlanud minister Kaia Iva jutt sellest, et tulevikus võetaksegi aluseks tööstaaž ja unustatakse see, kui inimene on teeninud kõrget palka ja tasunud suuremaid makse. Lausa marksistlik võrdsustamine!

Aasta pärast läheme valimiskastide juurde, et lähetada Toompeale uus vahetus poliitikuid. Taas on lubadused varnast võtta ja õnn tuleb õuele. Oleks aeg anda konkreetseid vastuseid pensionide kohta. Kõrgema palga saaja on aastaid tasunud suuremat sotsiaalmaksu, et madalama sissetulekuga isik saaks minna arsti juurde ja igal aastal mõnikümmend eurot pensionilisa. See raha tuleb ju kusagilt ja kellegi taskust.

Tagasi üles