Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/09/29/5898303t1h5efe.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/04/25/7807768t1hf57c.jpg)
Kes meist ei unista väärikast vananemisest, kõik me jõuame kord elu õhtusse. Tööd rüganud inimestel on ootused ja lootused. Paraku purunevad need, kui kätte jõuab vanaduspuhkus. Juba veerand sajandit on poliitikud vaielnud, kas ikka peab tööaasta võrduma ühe pensioniaastaga. Muidugi peaks ja enamikus arenenud riikides see nii ongi.
Eestis rakendatakse absurdseid koefitsiente, midagi korrutatakse ja jagatakse. Pea 40 aastat tööd rüganud inimest huvitab, et kirja saaks tegelik töötatud aastate arv, mitte ei koguneks keeruliste tehete summana 34 või 35 aastat. Sotsid tahavad olla näoga inimese poole ja rõhutavad seda igal sammul. Nüüd, kui ollakse valitsuses, võiks asja lõpuks teoks teha ja pensionireformi oma aktivasse kanda. Millegipärast seda kardetakse, miks muidu kehtib ajale jalgu jäänud süsteem. Kõige tipp on hiljuti raadios ja televisioonis kõlanud minister Kaia Iva jutt sellest, et tulevikus võetaksegi aluseks tööstaaž ja unustatakse see, kui inimene on teeninud kõrget palka ja tasunud suuremaid makse. Lausa marksistlik võrdsustamine!