/nginx/o/2018/04/26/7809881t1hb502.jpg)
Valimiseelne kaardiladumine kogub hoogu ja kristallkuulid keerlevad. Ajal, mil valitsusliidu toetus pole aasta algusest ületanud 40 protsendi künnist, üritavad tulevaste valijate ootustele mängida kõik suuremad erakonnad. Eriti torkab silma sebimine parteispektri rahvuslik-konservatiivsel lõigul.
Seal on end kindlustanud Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE), samasse tahab sobituda varsti taas Isamaaks muutuv Isamaa ja Res Publica Liit ja isegi Reformierakonnast kostab rahvuslik-konservatiivseid noote.
Soovi võita 3. märtsil 2019 toimuvad riigikogu valimised on kuulutanud Reformi- ja Keskerakond. Lähiminevikku arvestades ei suudaks ma neid ühes paadis näha, ehkki koalitsioon KE+RE on Eestis võimul olnud. EKRE ei taha olla järgmistele võimuliidu läbirääkimistele kutsutav, vaid kutsuja.
Riigikogu reformierakondlasest liige Toomas Kivimägi ütles siinkirjutajale, et erakond vajab võimukõnelusteks tugevamat mandaati, kui seda on praegused 30 kohta. Selleks on vaja, et Reformierakond oskaks valijatele selgelt vastata, mida nad teeksid teisiti ja paremini praeguste võimulolijate asemel.
Võiks terenduda huvitav kombinatsioon: Reformierakond+EKRE.
EKRE aseesimees, riigikogu ja Viljandi linnavolikogu liige Jaak Madison ütles Sakalas ilmunud intervjuus, et erakond loodab oma kohtade arvu kahekordistada ja – mine sa isahane tea – võib-olla võtta isegi üle 20 mandaadi. Võiks terenduda huvitav kombinatsioon: Reformierakond+EKRE.
Oravad tooksid liitu oma rahandus- ja majanduskompetentsi, mida Vabaerakonna kampaaniameistri Ivo Rulli sõnutsi EKRE-l pole. EKRE panustaks sõnumite ladusa sõnastamise oskusega, sest, olgu mis on, aga EKRE jutt on erinevalt mõne teise erakonna lalinast paljudele arusaadav. Parketikõlblikkusega ei ole EKRE-l (enam) probleemi, seda näitab nende jõudmine riigikokku.