Pärast seda, kui avasin Adelaide’i Eesti majas oma akvarellide näituse, kutsus sõbraks saanud Rita, kes on Ingle Farmi algkoolis kunstiõpetaja, mind kaheks päevaks külalisõpetajaks.
Erakordne võimalus olla külalisõpetaja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enamik sealsetest lastest on immigrandid. Lapsi oli Koreast, Kenyast, Nepalist, Poolast, Hiinast, Filipiinidelt ja paljudest teistest riikidest.
Kõik lapsed olid võimelised rääkima kahte, kolme või isegi nelja keelt.
Mis mulle Austraalia koolisüsteemis eriti silma hakkas, oli see, et lapsed võtsid usinalt sõna, avaldasid oma arvamust ja olid võimelised üksteist kiitmagi.
Tunnid hakkasid pihta sellega, et lapsed istusid vaiba peal ringis, õpetaja seletas sealsamas, mis sel päeval plaanis, ja kõik said küsimusi esitada ning oma ideid lisada.
Teine suurem erinevus oli see, et koolis ei pakutud lõunat, lastel oli kaasas oma söök, mida klassis koos söödi. Et tegu oli väga erinevat päritolu õpilastega, täitus laud karri, sushide, naanide, riisi- ja pastaroogade ja eri puuviljadega. Minu kogemus külalisõpetajana jäi küll lühikeseks, kuid rõõm sellest kestab kaua. Tore on ka mõelda, et Austraalia koolis ripub nüüd meie ühiselt tehtud taies.