Kuraga Mari: Vaatasin, pisarad silmis, kui ilusti lapsed pilli mängivad

Kuraga talu suures toas võtavad Maria Michelson ja Anto Siimson tihti pilli kätte ja kui ema-isa loo lahti päästavad, hakkab Kusti jalaga taktis lööma. Foto: Urmas Luik

Kui Maria Michelsoni ja Anto Siimsonit esimest korda Kihnus koos pilli mängimas nägin, arvasin, et mõlemad sündisid, pill kaenlas. Kuraga talu köögis koduleiba hammustades ja teed juues selgub vastupidine, kuid pärimusmuusika oli see, mis kihnlase Kuraga Mari ja rahvabändist Väliharf tuntud karmoškamängija Anto kokku viis, neile poja Kusti kinkis ja peagi perelisa toob.

Maria, Anto ja sügisel kolmeseks saav Kusti on välja puhanud Saksamaa sõidust: kihnlased käisid Berliini Eesti majas kodusaare kultuuripärandit tutvustamas. Aga Maria ei kanna enam pidu- ja argipäevast punasepõhjalist körti nagu äsjasel reisil, vaid Kihnu kombestiku järgi tumedapõhjalist nagu kohane lähisugulase kaotanule leinaajal.

Maria, te olete sündinud ja kasvanud Tallinnas ning lõpetanud prantsuse keele eriklassi. Aga kas kihnu keel on suus?

Jah. Kihnus on ikka igapäevane suhtluskeel kihnu keel. Kihnu keeles räägin kodus mamma, tädi Õie ning Kustiga ning tööl õpilaste ja kolleegide ning Kihnust pärit sõpradega. Aga Antoga suhtlemine kipub ikka rohkem linnakeeli tulema.

Põlder küsis, miks mul on sild viiulil valepidi all. Küsisin vastu, et kus ta siis peab olema. Kuraga Mari

Anto, kuidas teil kui Valgamaa mehel kihnu keelega lood on?

Kihnu keel on väga põnev keel, aga ma usun, et ei hakka kunagi kihnu keeles rääkima. On teatud väljendid, mis on ajapikku minu sõnavarasse imbunud, näiteks “ette sõpõr liõm” või “naapaelu”. Olen kihnu keeles laulnud “ma märtsikuus läe’ merele”, aga enda hinnangul on see ikka kuidagi puine või võlts. Aru saan enamasti kõigest, mis räägitakse, kõrv on kihnu keele kõlaga harjunud.

Mismoodi te, põline mandriinimene, siia sattusite?

Anto: Elumere lained tõid siia. Uhtusid mind Kihnu kaldale.

Anto, käite kogu aeg paljajalu, olgu esinemine televisioonis või kultuurisaadikuna laias ilmas. On teie käest vahel kaastundlikult küsitud, kas kingi ja sokke polegi jalga panna?

Väga paljud küsivad. Mulle ei meeldi kingi kanda, mul tõesti on puhas selline suhtumine, et jalg puhkab, kui ei ole jalanõud ümber. Mulle meeldib paljajalu käia, suvel eriti. Maal. Linnas ei saa, seal on igasugused asjad tänaval ja asfalt.

Kuni Maria askeldab, rääkige, kuidas te muusikaga tegelema hakkasite, oma pilli leidsite.

Puht juhuslikult. Olin 12–13aastane, kui peretuttav tõi karmoška meile koju. Ta oli selle oma pojale ostnud, aga poeg ei mänginud pilli ja arvas, et mina või minu vend võiksime huvi tunda. Hakkasin proovima. Mõtlesin, et venitan mõne loo välja. Algul väga ei venitanud, aga visadus oli päris suur, sest mulle meeldis kuulata, kuidas teised inimesed mängivad lõõtspilli ja akordioni. Et äkki saan isegi selgeks selle asja. Pikapeale hakkas midagi tulema. Vanaema laulis mulle ette, tema oli omal ajal muusikaõpetaja, aga karmoškaga ta ei olnud kokku puutunud. Sedasi pusisin, hakkasin mängima ja siiamaani mängin. Nii ma rahvapilli juurde sattusingi ja ega muud rada ole olnud. Alles hiljem selgus, et olin pilli harjutanud valepidi: bassid paremal, viisinupud vasakul. Aga ei hakanud enam ümber õppima.