Laulja aitas Pärnumaal tulekahju kustutada

Ansambli Revals laulja Rait Sohkin aitas kulutuld kustutada.

FOTO: Lääne päästekeskus

Eelmise aasta lõpu poole viis üks kummitav muusikapala meid kokku ansambliga Revals, tol ajal küllaltki uue Eesti kollektiiviga, kelle laulusõnadest jäi kõlama see, mida päästeamet kodunõustamiste käigus kohtab üsna tihti.

Laulust arenes välja ühisprojekt, mille käigus bändi liikmed oma kodukohas kohaliku päästekomandoga kodunõustamisi tegid. Nõustamistest saadi inspiratsiooni järgmiseks lauluks, mille ansambel päästjatele pühendas. Aasta alguses kogusid nad plaadiesitlusturneel annetusi, mille eest osteti vinguandureid. Kokku 30 ehk iga muusiku kodukohta viis vinguandurit. Sel kevadel asuti neid paigaldama.

Ansambli laulja, Häädemeeste kandist pärit Rait Sohkiniga kohtume taas mai esimese pühapäeva lõuna paiku Lääne päästekeskuse maja ees. Eelmisel õhtul esines Revals Pärnus motohooaja avapeol. Taban ennast mõttelt, mis küll sunnib neid mehi ja naisi pärast väsitavat ööd meiega vabatahtlikult kodunõustamistele kaasa tulema. Aga Rait on rõõmsalt kohal ja valmis minema vinguandureid paigaldama kodudesse, mille Häädemeeste komandopealik oma kogemusele tuginedes on välja valinud.

Rait Sohkin aitas Häädemeeste vallas vinguandureid paigaldada.

FOTO: Lääne päästekeskus

Põikame Häädemeeste komandost läbi ja liigume valvemeeskonnaga esimese kodu poole. Etteruttavalt olgu öeldud, et seekordne kodude valik on suurepärane läbilõige kõigist neist muredest, rõõmudest ja situatsioonidest, millega inimesed iga päev rinda pistavad.

Alustame kodust, kus eramaa keelavaid märke on ohtralt ritta laotud. Pargime masinad tee äärde ja kuigi kuklatunne kardab veidi pahuramat vastuvõttu, ootab meid ees üsna lõbus vanapaar, kes meid lahkelt edasi palub ja kellega väga kiiresti ühise keele leiame. Selgub, et veidi väsinud kodu on kui suitsuandurite kokkutulekukoht, pea iga toa laest vaatab meile vastu väike elupäästja, peale selle oli magamistoas vinguandur seinal. Esimene rõõm kaob aga kiirelt, kui andureid pererahvaga kontrollima hakkame: kolmest suitsuandurist üks ei tööta üldse ja ühe hääl on vanadusest väetiks jäänud. Seega vaid kolmest üks on töökorras. Samasugust olukorda kohtame nõustamiste käigus tihti: suitsuandur unustatakse lakke ja selle kontrollimine ei tule tavaliselt pähegi või rahuldutakse vaiksegi häälega, mis iganenud andur veel endast välja üritab pigistada. Aga neist ei ole tulekahju avastamise korral enam kasu. Vinguandur olla peremehe sõnutsi lõpetanud koostöö juba mõnda aega tagasi. Seega oleme õiges kohas. Vilunud päästjad asendavad kaks väetimat suitsuandurit uutega, niisama osavate kätega Rait aga paigaldab vinguanduri magamistoa seinale vinguvaba ööund valvama. Palume pererahval andureid edaspidi tihedamini kontrollida ja suundume edasi.

Suitsuanduri paigaldamine.

FOTO: Lääne päästekeskus

Järgmises majapidamises aimab hing juba eemalt halba, maja näeb vana ja väsinud välja, korstnapits on lagunenud ja kive on sealt puudu üle ühe. Kui perenaisega ukse peal trehvame selgub, et olukord on veel trööstitum. Elektrit majas pole ja kuigi kohvi keetmiseks pliidi alla tehtud tuli on õiges koldes, ei liigu suits korstnasse, vaid sealtsamast pliidiukse vahelt otse kööki. Vestleme majaperenaisega pikalt ja otsustame anduri sinna paigaldamata jätta, sest see töötaks lakkamatult. Selles kodus ei lahendaks uus vinguandurgi probleemi, kuna see vajab hoopis teistsugust lähenemist. Võtame hoopis nõuks tegelda selle majapidamisega süvitsi, kaasates nii perenaise lapsi kui kohalikku omavalitsust, sest elutingimused on seal kehvad. Paraku kohtame niisuguseid kodusid üsna tihti ja nendele probleemidele lahenduste leidmine peab tulema osaliste jõupingutusel.

Järgmise kodu poole teel olles jääb meie ees sõitev päästemasin ühtäkki seisma, mehed hüppavad autost välja ja hakkavad kustutusriietust selga ajama. “Väljakutse,” on esimene mõte. Samal ajal näitavad päästjad käega vasakule, sealt tuleb suitsu ja näha on leeke, mis on haaranud rinnuni kuluheina. Meie väikses autos ei olnud põlengut märganudki. Nii minnaksegi kululuudadega õnnetuskoha poole. Kohapeal selgub, et hoovis tehti lõket, kuid kuna kuluhein oli liiga lähedal, võttis see lõkkest lennanud sädemetest tuld. Korraks tulele selja keeranud lõkketegija asus seejärel ämbriga vett vedama ja kulupõlengut kustutama. Päästjate ootamatu saabumine on tallegi ilmselgelt kergendus, üksi läinuks raskeks. Kiirelt materdatakse põleng kustunuks, loetakse lõkketegijale sõnad peale ja jäetakse ta valvama, juhuks kui mõni hõõguv tulepesa kuskil veel peidus on. Meie pakime asjad kokku ja liigume edasi kodunõustamistele, peas kumisemas leierdatud moraal: lõkke ümbrus tuleb kuluheinast puhastada ja lõket ei tohi jätta järelevalveta. Ometi tundub see paljudele uudisena tulevat. Alati ei satu päästjad õigel ajal mööda sõitma, tihtilugu on siis, kui päästjad kohale jõuavad, juba mets või maja leekides, sest kulupõleng levib meeletu kiirusega.

Järgmine kodu on juba tuttav. Kui seda koduks nimetada saab. Maja on justkui lapitekk: kokku pandud papist, mädanenud laudadest ja koormakattest, paistab iga nurga alt läbi ja eemalt tundub, et see ei jää kauaks püsima. Majale ligipääsuks peab kõigepealt kurja vaeva nägema, sest sinna ei vii ükski tee. Kui eelmine kord lähenesime sellele piki metsaäärset põldu, siis seekord üle oja viiva purde ja heinamaa. Tulemus paraku sama mis aasta alguses: kedagi kodust tabada ei õnnestu. Maja ohtlikkusest rohkem vaevab meid aga küsimus, kuidas sinna abi peaks jõudma, kui seda vaja läheb? Ükski auto ei pääse ligi …

Kodunõustamiste meeskond: Häädemeeste valvemeeskond, ansambli Revals laulja Rait Sohkin ja ennetaja Marju.

FOTO: Lääne päästekeskus

Päeva viimased kaks kodu on lasterikkad. Ühes juba vanemad, kust pigem kostab nutitelefonist tulevat muusikat, teises nooremad, kus õues jooksmine ja mängimine on veel au sees. Mõlemas majas on suitsuandurid töökorras, vinguandurid paigaldab Rait  sobivasse kohta: laste magamistuppa. Enne lahkumist pakume pere noorimatele võimalust tutvuda päästeauto ja selle varustusega, kuid poistel oli kappide ja auto sisu juba teada: nii koolis kui ka lasteaias on sellega tutvutud. Kooli õppeprogrammidest tuttavate lausetega saadetaksegi meid kodu poole.

Autos Raidiga vesteldes jõuame taas ääremaa teemadeni, millest nende viimane album “Kirjad ääremaalt“ pajatab. Nimilaulu sõnad on just need, mis ka seekordsete nõustamiste näitel taas meelde tulevad: kanged inimesed, kes kunagi abi ei küsi, Soomes töötav pereisa või unustatud vanemad ... Usun, et need lood, mis meid sel kevadel kodudes ootasid, annavad ainest Revalsi järgmiste lugude kirjutamisel. Et see sotsiaalkriitiline kantri, nagu ühel kohtumisel naljatledes žanri nimeks sai, jõuaks rahva sekka.

Üks on selge: me kõik vajame tuge, turvalisust ja õigust olla ühiskonna täieõiguslik liige nii heas kui halvas. Meie kõigi asi on seda üksteisele pakkuda, mitte käega lüües selga pöörata ega näpuga näidata. Meid on nii vähe, et me ei saa lubada endale luksust ligimestest mitte hoolida.

Tagasi üles