Treimani küla kanged inimesed

Treimani kalurid ­puhkehetkel. Vasakul Olev Liiva. Foto: Ants Lingi erakogu

Treimani mail elas ennevanasti krutskitega rahvas. Rabati põllul, künti merd ja sõna järele polnud vaja taskusse ronida. Aeg on talletanud eripalgelisi lugusid, millest pakun väikese valiku.

Sea-Emma ja Karl Kaine

Kolhoosi algusaastatel tuli rajoonist igasuguseid asjapulki kolhoosnikele õpetama, kuidas ja kunas külvata ning mitu korda päevas lehmi lüpsta. Enamjaolt tahtsid veel külarahva arvel viina visata. Kord vuras kolhoosikontori ette Willis, millest pudises välja kolm seltsimeest: kaks umb­venekeelset ja kolmas Venemaa eestlane. Küsimuse peale, kust võib leida esimehe, vastasid karjanaised, et minge lauda taha, Karla ja sea-Emma läksid kolhoosi sigu kaema.

Emma Nõzinskajat kutsuti sea-Emmaks, sest tema hoole all olid kolhoosi notsud.

Meie kolhoosi esimees oli sel ajal Karl Kaine. Ta oli osa võtnud suurest sõjast Eesti laskurkorpuse ridades kapteni aukraadis. Seltsimehed tutvustasid ennast, Karl andis neile käe ja ütles: “Kaine­”. Umbkeelsed ei taibanud mõhkugi, aga kus Venemaa eestlane kukkus vinguma: “Kas sa mõtleb, et mina oleb juba lõuna ajal lakku täis? Mina oleb ka kaine­.” Karl püüdis seletada, et tal on selline nimi, aga mees kirus­ edasi, et sellist nime pole olemaski. Kui Karl veel selgitas, et ta tõesti on Karl Kaine, rahunesid seltsimehed suurelt kodumaalt lõpuks.