Andra Kalda: Poeg päästis mind

Raskeim on Andra Kalda sõnutsi vabakutselise töö juures õiglase tasu hindamine. Ennast peab armas­tama, hoidma ja väärtustama – see on tema üks olulisim õppetund ettevõtjana. Foto: Urmas Luik

Andra Kalda on särav ja ettevõtlik naine, unistuste poole­ pürgija. Teda­ teatakse eelkõige kokaraamatute autori, toidublogija ja -fotograafi ning kohaliku kogukonnafestivali korraldajana. Kalda ei oska olla tegevuseta, kogu aeg on mitu rauda tules. Üks projekt ei ole lõpule jõudnud, kui ­juba näpud kibelevad järgmist kirjutama. Ta jättis arstiõpingud kus see ja teine ning sukeldus kirevasse toidumaailma. Kõige selle kõrval on ta tubli ema kahele pojale ja just lapsed on Kalda sõnutsi need, kes on ta õigele rajale juhtinud

Alustasite kunagi õpinguid Tartu ülikooli arstiteaduskonnas. Miks see teekond pooleli jäi?

Tervis on mind alati huvitanud, aga jälle toitumise kaudu ikkagi. Aga eks see valik sündinud pigem ühiskonna, sõprade ja vanemate survel: pead minema ülikooli, kuidas sa ei lähe, kui oled Sütevakas käinud, nii tublisti õppinud ja veel tasuta kohale arstiteaduskonda sisse saanud.

Keegi ei küsinud, mis mulle päriselt teha meeldib. Ja ma mäletan, et meil oli kodus ema ja kasuisaga hästi suur tüli teemal, et ma ei taha minna ülikooli. Teadsin juba siis, et tahan avada kohviku, restorani või mis tahes toidukoha. Aga õnneks tuli minu esimene poeg ja ma siiamaani mõtlen: olen nii tänulik, et ta nii vara tuli. Ta päästis mind.

Mida on emaks olemine ­teile õpetanud?

Ma kohe hirmsasti tahaksin ette lugeda, mida ma kõike olen juba õppinud, aga kahjuks ma pean ütlema, et ma alles õpin. Lapsed on nagu teejuhid. Nad peegeldavad meile meid ennast. Seeläbi näen ära nõrgad kohad, mis vajavad parandamist. Näiteks järjepidevus ja distsipliin on minu nõrgad kohad, aga väga olulised kõiges, mida teen.

Tingimusteta armastus on vast see, mida emana tundes ja kogedes oskan paremini mõista ja ka ise rohkem jagada. Emadus on kinkinud mulle tunde, et ma päriselt olen vajalik ja kellelegi väga-väga oluline. Tean, mida tähendab vastutus teise inimese elu ja heaolu eest ning ma olen õppinud ka seda, et mina vanemana olen neile eeskuju. See jällegi distsiplineerib, sest kõike, mida ma ootan neilt, pean ju ise suutma.