Videod ja galerii: meediasõdurina Siilil, 1. osa: viivituslahing

Pärnu Postimehe reporter Joosep Laik osales Kaitseliidu meediasõdurina suurõppusel Siil, et proovida kätt üksuse tegevuse jäädvustamisega, täites samal ajal lahingülesandeid.

Eellugu: formeerimine, unustatud aku, ootamatu linnalahing ja öine laagrialale liikumine.

Kuna sõduri põhitegevus on ootamine,  alustasimegi sellega formeerimispunktis, kus rahvast oli murdu. Pidime seal tõestama ID-kaardiga, et me tõesti oleme need isikud, kes me oleme, ja andma allkirja, et oleme terved isendid. Vajdusel sai teha testamendi, aga mina seda võimalust ei kasutanud, kuna alati on tore, kui su sugulased lähevad tülli asjade pärast, mis neile ei kuulu.
Peale relva ja killuvesti kättesaamist sain kompaniiülemalt teada, et mind kui ajakirjanikku ja Kaitseliidu meediasõdurit liigendatakse 1. rühmaga, mis pidi kohe pärast varustuse ja moona väljajagamist minema linnalahingusse. Uudis oli hea, sest tundus, et kärmelt saab häid pilte. Aga fotokat kontrollides selgus, et mida polnud, oli fotoaparaadi aku, mis oli koju laadima jäänud. See asjaolu  kergelt öeldes ärritas ja tore oli, et lähedusse jäi palju moona, millega salved täis laadida, et ühineda pahameele mahalaadimiseks linnalahinguga.

Linnalahingul endal väga pikalt ei peatu, sest seda on kajastanud muudki väljaanded, aga mõnus oli tunda, et 15 aasta järel on põhitõed ikka veel meeles. Isegi arvestades seda, et väljaõpet oli meil selles keskkonnas kahe nädala jagu. Liikusime küllalt kiirelt ja agressiivselt. Väheste kaotustega puhastasime maja üsna ruttu. Algne harjumatus killuvestiga kadus ruume puhtaks tehes, kuna kogu tähelepanu läks toimingule. Siis järgnes tunnike ootamist, kuna ühel kuulipildujaist oli vaja uut osa, sest vana oli eelmine kasutaja peeneks lasknud ja ta ei vaevunud sellest oma ülemaid teavitama. Jaomasin tagasi, hakkasime liikuma laagrialale ja sain tee peal akugi kätte. Kohale jõudsime viivituste tõttu pärast ühte ja magama said sõdurid umbes pool kaks.

1. päev: viivituslahing

Pärast kolme tundi und (vahepeal tukkusime masinateski, seega, sõdurile vajalik neli tundi tuli täis) algas päev nagu sõduritel ikka.  Priimus, kuivtoit, varustuse pakkimine, käsu ootamine. Käsk käes, läksime masinatele ja mineerisime mõne teelõigu, millelt oli vastast oodata. Seejärel liikusime mineeritud aladest edasi, et asuda positsioonidele kahe truubi ehk silla taga (kas esimene sild oli tegelikult sild?). Mineerisime needki sillad, mida õppustel märgistatakse harilikult punavalge lindiga.

Seejärel asusime sõduri põhitegevuse kallale: ootama. Ooteaega kasutavad sõdurid harilikult söömiseks, relvastuse ettevalmistamiseks ja loomulikult sõdurijuttude rääkimiseks, mis tähendab väljaõppe- ja lahingukogemuste jagamist.

Sõdurijutud:

Kõigepealt ootasime eelpositsioonil silla juures teist ja kolmandat jagu, kes pidid esimesest jaost eespool mähkima ehk siduma esimest korda kollase lindiga vastase, keda imiteerisid ajateenijad ja reservistid. Kui meie jaod olid kohale jõudnud, läksime enda põhipositsioonile silla taga, kus meil oli ülevaade sillaesisest. Sidumine tähendab vastasega kontakti saavutamist. Mähkimine märgib sama sõdurižargoonis, sest vastane mähitakse hellalt tule sisse ja hoitakse selle kaisus, kuni eesmärgid saavutatud. Pärast esmast kontakti liikusid teine ja kolmas jagu tagasi läbi meie jao positsioonide, kus meie ehk esimene jagu ootasime vastast, et ta teist korda siduda ja takistada vastasel edasiliikumist.

Meie jao eesmärk oli anda lähenevatele vastase jalaväeüksustele lühidalt tuld ja seejärel eemalduda kogunemispunkti. Kasutasime selleks tankitõrjerelva Carl Gustav kildmoona imitatsiooni, mille mürsk reaalses olukorras lõhkeb vastase pea kohal ja külvab ta šrapnelliga üle. Tankitõrjuja hävitas oma tulelöögiga vastase kuulipilduja positsiooni. Selliste ressursikulu, kus tankitõrjemürsuga hävitatakse inimene-kaks, kommenteeris meie jao kuulipildur muhedalt, et "neid värdjaid sihitaksegi selliste asjadega", kelle hulka kuulus ju ka tema ise. Siis andsime korraks tuld automaatrelvadest ja asusime eemalduma kogunemispunkti. Samuti telliti tulelöök miinipildujatelt, see tuli 40 sekundit pärast käsirelvadest tule avamist ja eemaldumist ehk hetkeks, kui vastane asus meid jälitama ja soovis ületada lagendikku, mis eelnes sillale.

Pärast seda eemaldusime läbi metsa varem määratud kogunemispunkti, kus teine ja kolmas jagu olid seadnud üles oma kaitsepositsioonid. Meie ülesanne oli minna nende selja taha ja olla QRF (ingl k quick reaction force) ehk reservis lisajõud, keda võimalusel saab kasutada vajaminevates punktides. Ühtlasi katsime teist ja kolmandat jagu eemaldumisel kaitsepositsioonidelt masinatele, mille lõpp-punkt oli majutusala. Meie eemaldumisteekond viis läbi teise ja kolmanda rühma positsioonide, nood pidid vastast omakorda viivitama sundima. Varsti jõudsidki kohale vastase üksused, kellega teine ja kolmas jagu asusid lahingusse. Meie ülesandeks sai nende katmine, kuna üks sõdureist oli saanud raskelt rindkeresse haavata ja tema transpordiks vajati pooljao ehk nelja mehe suurust ressurssi. Masinatele liikumise järel katsime taganemist, mille jooksul vältis meie tankitõrjur reaalvigastust olulisse piirkonda.

Üldjoontes läksid asjad plaanipäraselt ja väheste kaotustega eemaldusime vastasest. Jäime ootele vahepunktis, et vajadusel vastast kolmandat korda siduda. Kui vastane hakkas lähemale jõudma, liikusime jagudega talle vastu ja saavutasime kontakti. Kuid siis otsustas üks kaitseliitlastest omade poolelt - ta oli vist varitsuses natuke ära väsinud -, et annab läheneva üksuse pihta tuld, välja selgitamata, kas tegu on omade või vaenlasega. Aga nagu üks kompanii sõdureid ütles „ /.../(tsenseeritud) rühmas algab madalaim auaste lipnikust ja nemad teavad asju kõige paremini“. Olukorra lahendas vahekohtunik ja läksime masinatele, mis asusid teele majutusala poole.

Pärast tankimist, moona ja toidu pealevõtmist mobiilsetest varustuspunktidest ootas meid nii soe toit kui uni, mida oli niiväga vaja, et mõnigi sõdur otsustas kohe magamamineku kasuks, kuna tegevus oli kestnud ligemale 16 tundi.

2. päev: operatsioon „Lebo“

Kuna alates formeerimisest olime olnud tegevuses – avapäeval intensiivne linnalahing Pärnus, esimesel umbes 14 tundi kestnud viivituslahing Kikeperas ja masinatel varustuspunktide läbimine –, oli teine päev 1. rühmale põhiliselt puhkus masinaid maskeerides, varustust hooldades ja majutusala valvates. Sellele järgnes intensiivne rünnak.

Järgneb - 3. päev: rünnak vastase positsioonidele.