Lauri Kool: Vaid hetkeks omapäi

Õnnetused juhtuvad ootamatult ja kiiresti: uppumiseks pole tarvis enamat kui laps veesilma läheduses paariks minutiks silmist lasta, kirjutab Lauri Kool päästeametist. Foto: Elmo Riig / Sakala

• Avalikes randades on harjutud lastel rohkem silma peal hoidma.
• Õnnetused juhtuvad ootamatult ja kiiresti.
• Päästeameti statistika näitab, et väga palju uputakse kodus.
• Eelmisel aastal uppus kodus neli last, kes olid korraks valveta jäetud.

Ootamatult saabunud kesk­suvine ilm tähendab seda, et paljudesse suvilatesse ja koduõuedesse on valmis pandud basseinid, vannid, kus pere pisi­mad saavad hullata. Selline veesilm kujutab endast aga ohtu.

Avalikes randades, kus võõra keskkonna tõttu on lapse kadumisoht suurem, on harjutud lastel rohkem silma peal hoidma kui koduhoovis. Koduõu tundub turvaline ja võib tekkida olukordi, kus järelevalveks tundub piisavat sellest, kui muude toimetuste kõrvalt aeg-ajalt veenduda, et laps jääb vaatevälja.

Õnnetused juhtuvad ootamatult ja kiiresti: uppumiseks pole tarvis enamat kui laps veesilma läheduses paariks minutiks silmist lasta. Uppumine on enamasti vaikne, karjumise ja appihüüdeta, sest hingamis­teedesse sattunud vee või kõrikrambi korral ei ole see füsioloogiliselt võimalik.

Päästeameti statistika näitab­, et viimastel aastatel on umbes pool uppumissurmi seotud vette kukkumisega ja väga palju uputakse kodus. Selliseid õnnetusi saaks ära hoida, kui ohte märgata ja lastel­ silm peal hoida. Piirake koduaia tiik taraga, ohtu ­kujutavad ka veega täidetud avatud kastmistünnid ja muud vee­anumad.

Eelmisel aastal uppus Eestis neli last, kellest kolm olid alla kuueaastased. Kõik nad uppusid kodus, kui vaid korraks olid järelevalveta jäetud.