:format(webp)/nginx/o/2018/05/16/7847520t1ha400.jpg)
Eestis on puukentsefaliiti diagnoositud 1950. aastast. Haigestumist esineb aprillist novembrini, aga kui talv on soe, siis detsembriski. Aktiivne puuk varitseb saaki sageli mõnel rohukõrrel paarikümne sentimeetri kõrgusel maapinnast.
Esimesed tundemärgid pärast puugihammustust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Puugihammustust harilikult ei tunta, sest putukas eritab süljega veidi tuimastavat, samuti vere hüübimist takistavat ainet. Viirusesse võib nakatuda isegi sõrmedel olevate pisikriimustuste kaudu, kui puuk näppude vahel katki vajutada.
Peiteaeg kestab 2–28 päeva (harilikult 7–14 päeva). Mida lühem peiteperiood, seda raskem on üldjuhul haiguse kulg. Algus võib olla leebe: esineb kerge palavik, halb enesetunne, pea- ja lihasvalu, iiveldus, isutus, seedehäired, ülemiste hingamisteede katarri nähud. Nädala jooksul kaebused kaovad, haige paraneb.
Kolmandikul nakatunutest tõuseb kahe kuni kaheksa päeva jooksul, vahel kuni 20 päeva hiljem kehatemperatuur uuesti, kaasnevad tugev peavalu, iiveldus, oksendamine, valguskartus, kuklakangestus, uimasus ja üldine halb enesetunne, kujuneb välja peaaju- ja ajukelmepõletik. Enamasti haiged paranevad.