Alibis kuuleb Kanada glämmpunki

Fashionism (vasakult): Robin Schroffel (bass), Josh Nickel (kitarr), Alex Angel (trummid) ja Jeffrey McCloy (vokaal). Foto: Joosep Laik

Täna esineb Pärnu Alibi õllebaaris Kanada bänd Fashionism, kes on saanud mõjutusi 1970ndate glämmrokist ja -pungist, tehes neist žanridest nüüdisaegse versiooni.

Määratlete oma stiili kui glämmpunki.

Josh Nickel: Alguses küll, kuid nüüd käime oma identiteediga järjest vabamalt ümber. Esialgu proovisime olla traditsiooniline Euroopa glamuurbänd nagu 1970ndate Slade ja Mud, kuid see ei klappinud meiega. Lõpuks jäime pidama mod-revival’i (Inglise popmuusika stiil, mis sai alguse 1978. aastal, J. L.) juurde.

Robin Schroffel: Glämmbändid mõjutavad meid, kuid meie muusika puhul läheb see rohkem pungi võtmesse esituse poolest.

Nickel: Samuti nagu X-generatsioon (1960. ja 1970. aastatel sündinud põlvkonnad, J. L.) säravast glämmist, kuid ei kola samamoodi nagu need bändid. Soengud ja kitarrikäigud on küll samad, kuid esitatud teisiti.

Kuidas oma muusikat siis eri stiilidest sünteesite?

Jeffrey McCloy: Muusika ei ole kunagi staatiline ja praegu on parim aeg bändi teha, kuna on võimalik kasutada materjali igast ajajärgust, panna see kokku ja see kõlab ikkagi värskelt. Ja see meeldib nii noortele ja vanadele, samal ajal kui alles hiljuti olid inimesed selles suhtes väga jäigad. Nad tahtsid kuulata seda, millest nad juba aru said, või näha seda, mida nad olid harjunud nägema. Kuid nüüd see enam ei loe.

Nickel: Mida aeg edasi, seda vähem on reegleid, jäätes ruumi uuele tulemusele.

Kes olid teie varased mõjutajad, kui alles soovisite glämmbändi teha?

Schroffel: Kui alustasime selle bändiga, andsime välja pressiteate infoga, milliste bändide moodi tahame kõlada ja kes meid mõjutasid. Need olid The Sweet, The Boys, The Equals, kes kuulusid X-generatsiooni.

Nickel: See on päris naljakas, aga kui alustasime, siis meie orientiir oli esimesed bändid, kes kuulusid punkroki esimesse lainesse ja tahtsid olla nagu The Sweet, Slade ja muud varaste 1970ndate bändid, keda nad jumaldasid.

Ja kui me soovisime nendest eeskuju võtta ja kasutada nende metoodikat ehk teha kaasakiskuvaid lugusid nutikate sõnade ja kavalate käikudega, hakkasime hoopis kõlama nagu 1970ndate punkbänd.

Alex Angel: 1970ndate muusika on meie eeskuju, kuid mõjutused lähevad palju sügavamale ja seetõttu on tulemus ikkagi meie nägu. Kuigi näiteks thrash-metal pole veel meie mõjutajate seas esile tulnud, on meie kõigi plaadikogudes on mitu vihast rokiplaati. (Naeravad.)

Nickel: Ma arvan, et see on nüüdisaajastatud punkrokk. Kuigi nende bändide metoodika teha asju kaasakiskuvalt oli ikkagi selleks, et edetabelite tippu tõusta. Ja ka meie eesmärk ei ole teha muusikat, mis oleks labaselt lihtsate ja haukuvate sõnadega. Tahame samuti teha muusikat, mille tegemisse pannakse aega ja mille tulemust lihvitakse, et jõuda popedetabelite tippu.

McCloy: 1970ndate glämmbändid olid põhimõtteliselt 1960ndate bändid, mis olid sädelusega kaetud ja seksuaalselt veidi ebaselged. 1970ndate punkbändid võtsid oma eeskuju sealt, kuna nad olid tavalisest rokist tüdinenud ja lisasid glämmbändide tegevusele oma knihvi.

Mulle tundus teie muusikat kuulates ja “Back in the Day“ videot vaadates, et olete ka ska-stiilist mõjutatud.

Nickel: Kuigi ma olen seda varem kuulnud, ei ole meil otseseid mõjutajaid skast ega ka otsest suhet selle muusikaga.

Schroffel: Võib-olla tuleb see „Back in the Day“ kitarrikäigust, mis on veidi vasturütmi mängitud.

Nickel: Võib-olla tuleneb see sellest, et üritame laval olla esinduslikud ja põnevad nagu varased ska-bändid. Aga see ei ole kunagi halb asi, mida kuulda, pigem huvitav.

McCloy: Esteetiliselt võtan küll skast mõjutusi, kuna ma olen selle väikese ajajärgu fänn ja kasutan ska-stiili riietuses. Aga see on nii ainult minu puhul, mitte kogu bändi.

Teie tunnusvärvid on sinine, must ja valge (teistsuguses järjekorras, J. L.), mis tundub naljaka kokkusattumusena, sest need on Eesti rahvusvärvid. Samuti näib nimi Fashionism vihjavat rahvuslusele ja tekitab küsimusi. Kuid fashionism'i defineeritakse hoopis kui omadust olla vaimustunud lühiajalistest moesuundadest, eriti sotsiaalmeedias. Kas te näete irooniliselt ennast bändida selliselt?

McCloy: Ei. (Kõik naeravad.) See on sõnamäng ja kui inimesed selle ühenduse loovad, on see nende otsus. Aga me ei näe ennast sellepärast lühiajaliselt tegutsemas, sest üle 30aastased ei tee bände, mis kestavad ainult kuus kuud. Võib-olla ikkagi tehakse. Ja paljudel bändidel peakski nii lühike eluiga olema. (Naeravad.)

Nickel: Soovisime teha kõike nipsakalt ja naljaga peaaegu montypython'likult. Otsustasime, et meil on oma lipp ja tahame head välja näha. Värvivalik oli üsna erapoolik, kuna need sümboliseerivad mulle sidet ühe jalgpalliklubiga.

McCloy: Kui värve valisime, siis vaatasime küll, et Eestil on samad lipuvärvid, kuid teistsuguses järjekorras. Aga mõtlesime, et nagunii ei satu siia mitte kunagi. (Naeravad.)