Jüri Vlassov kummitustest, viinavõtust ja teatrist

Vlassov naudib koduses Käspre talu hoovis nii ukulelemängu kui merevaadet, kuid töödki jagub iga päev majapida­mises omajagu. Foto: Mailiis Ollino

Kui Jüri Vlassov õhtul Lindi külas koduaknast ­merele vaatab, paistavad Pärnu linna tuled talle ilusasti ära. Kes aga arvab, et kunagine Endla teatri näitleja 70selt vaid istub, merd imetleb ja pensionipõlve naudib, eksib.

Vlassovi koduhoovis on ­loodus äsja tärganud: toomingad ja võililled õitsevad. “Ma ise olen nagu äraõitsenud võilill,” naerab ta, viidates oma firmamärgiks saanud, ajaga aina valgemaks värvunud juuksepahmakale.

Kuid kaua ei saa Vlassov kodus loodust nautida. Lähikuudel tulevad rõõmsameelsel vanameistril kavva näiteks vabaõhu­lavastus “Toomas Nipernaadi” ja “EV 100” raames “Saja-aastane öö” Pärnu Vallikääru aasal. Kuldne Triogi tallab kontserdilavasid edasi. Tööd jagub.

Lugesin, et teie kodul on üsna huvitav ja hirmutav ajalugu. Teil vist lausa kummitab siin.

Seda kuulsime juba üsna ammu, et kunagine peremees oli siin majas­ naise purjus peaga ära tapnud. Ajaloolane Olaf Esna leidis aga 1928. aasta ajalehest selle jutu üleski. Kohalikel oli veel mõni pilt sellest perest, kes siin elas.

Ei taha siin mingiks Igor Mangiks minna, aga tõesti oli siin midagi ... Väga veidraid asju toimus.

Kui tulime siia elama, polnud meil kodus raadiot ega televii­sorit, kuid ühel öösel kuulsime veidrat diktorihäält. No ja vahel kukkusid jõulupuu ehted maha või küünlad läksid ümber. Aga kui saime selle perekonna loo teada ja leidsime nende haua­kohad üles, veidrused lõppesid. Nüüd pole enam ammu midagi olnud.

See ei olnud kusjuures üldse hirmutav. Huvitav oli lihtsalt. Mulle tundus, et see vaim või mis iganes ta oli, polnud pahatahtlik, vaid andis endast märku, saamaks rahus puhata. Ja mulle tundub, et seda me talle lõpuks võimaldasime.

Maale elama kolimine on paljude romantiline unistus, mille täideviimist nad aga kunagi ette ei võta. Mõlkus see plaan teil pikalt meeles, enne kui sajandi algul siia tulite?

See mõte tuli üsna järsku, et meil võiks kuskil maakohaski midagi olla. Kõigepealt polnud see üldse otsus maale kolida, vaid soov leida endale suvila. Käisime seda kohta vaatamas. Sisuliselt kahe kase ja tühja platsi põhjal otsustasime, et siin on täitsa kihvt. Ja lõpuks läks kuidagi nii, et lõpe­tasime linnas elamise ära ja kolisime siia.

Millest te kolimisega loobuma pidite?

Eks ikka linnamugavustest. Ja ­minul isiklikult on ikka suhtlemis­vaegus. Ise ma autoga ei sõida, seega, linnaskäimine on raskendatud.

Siin on ikka 1000 plussi, kuid mõni miinus samuti. Näiteks: kogu aeg tuleb mõelda, kust talvepuid saada, kuidas ja millal ­muru niita või lund lükata. Olen juba sellises eas, et väga ei viitsi selliseid asju teha. (Naerab.) Linnas pole midagi, lööd jalaga ukse ­enda järel kinni ega olegi rohkem midagi muretseda. See-eest on looduses elamine ülisuur pluss. Öösiti on siin mere ääres tore, linnatuled paistavad pimedas siia justkui pärlirida.