Teet Roosaar: Linnavalitsus ei taha kellegi elu halvemaks muuta

Väike-Kuke teeremont Foto: Mailiis Ollino

Et aru saada 17. mai Pärnu Postimehes ilmunud artiklis “Linnaelanikke pahandab teadmatus liiklusmuutustest” esitatud etteheidetest, tuleks läbi käia uue kergliiklustee alla jäävad Väike-Kuke, Liiva ja Suur-Kuke tänava lõigud.

Need tänavalõigud olid varem kahesuunalised ja peatuda-parkida võis kõikjal peale ligemale 100meetrise lõigu Väike-Kuke tänaval Suur-Posti ja Kivi tänava vahel. Sellel kõige kitsamal lõigul oli parkimine lubatud vaid eramajade poolses teeservas. Pärast kergliiklustee valmimist keelatakse ainult sellel 100meetrisel lõigul parkimine täielikult, sest ühesuunalise auto­tee laius on veidi üle kolme meetri ja parkivast või peatuvast autost ei pääseks mööda.

Probleemsel tänavalõigul on ühel pool teed kolm korterelamut, mille ees saavad autod sõita ja parkida. Teisele poole jääb kuus eramut, mille elanikud on sunnitud auto linnatänava asemel koduhoovi jätma. Ühes neist elab toimetuse poole pöördunud Taimi Vahenurm, kelle hoovivärav on umbes kolme meetri laiune. Naine ütles linnaametnikele, et ta tahaks hoovis autode asemel peenraid hoida. Talle selgitati, mida oleks võimalik mugavamaks hoovi pööramiseks teha, paraku takistasid emotsioonid lahenduste otsimist.

Artiklis heidetakse üldsõnaliselt ette, et linnaelanikke pahandab teadmatus liiklusmuudatuste suhtes. Veebiversioonis on pealkirjaks klikke meelitav “Linnavalitsus ei teavita kodutänava sulgemisest otse, sest see on liiga kallis”. Milline siis oli suhtlus linna ja ajakirjaniku vahel ja mis sellest lehte jõudis?

8. mail kirjutas artikli autor Sirle Matt mulle, et üks Suur-Kuke tänaval elav proua on pahane, sest tänav pandi seoses kergliiklustee ehitusega kinni. Küsimused olid: kuidas inimesi teavitati? Miks neile kirju koju ei saadetud ja milliseks liikluskorraldus jääb?

Vastasin, et viis päeva enne tööde algust saatis kolleeg välja pressiteate, kus informeeriti tööde alustamisest ja tulevasest liikluskorraldusest. Samal päeval avaldas Pärnu Postimees veebiuudise, mis paberlehte ei jõudnud.

Lisasin lause “Otsepostituste saatmine on üsna kallis lõbu, odavam oleks inimesi omavalitsuse ajalehe kaudu informeerida”. Sellest avaldati ainult esimene pool ja lisati: “Inimestele kirjade saatmine või nendele helistamine on üpris arhailine informeerimise viis”. Viimasena mainitu aga ei olnud kommentaariks Ritva Koskimaa etteheidetele, millest ma alles ajalehest lugesin, vaid osa minu seisu­kohast munitsipaalmeedia tekkepõhjuste kohta.

Järgmised küsimused laekusid kuus päeva hiljem. Taas heitis ajakirjanik ette, et inimesi pole eesootavatest muudatustest teavitatud. Lugesin kokku kaheksa artiklit, mis selle kergliiklustee ehitamise kohta on alates 2017. aasta algusest ­Pärnu Postimehes kirjutatud. Peale selle on tee-ehitusest räägitud raadios ja kutsutud inimesi raamatukokku kergliiklusteede üle arutlema.

Kirjutasin, et samuti on kergliiklusteed ehitav TREF Nord pannud töötsooni jäävate tänavate elanike postkastidesse teated teetööde alustamise kohta. See ei takistanud lehes väitmast, et ehitaja kirjas pole tee sulgemisest sõnagi.

Tõepoolest võib sõnu ­“ajavahemikul 16.04.2018–01.07.2018 teostame kergliiklustee rajamisega seotud ehitustöid” erinevalt tõlgendada, kuid infot tööde alustamise kohta see siiski sisaldas.

Linnavalitsuse eesmärk pole kellegi elu halvemaks muuta. Jah, remont on ebamugav, kuid pärast selle lõppemist liigub ühesuunalistel tänavatel vähem autosid. Kellegi juurdepääsuteed ära ei võeta, autot võib koduhoovis hoida.