Sip-sip-sip-sip-sirrr

Karl Adami
, loodusfotograaf
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Karl Adami

Maikuine soe on metsas välja meelitanud õitsvad jänesekapsad ja kaunid kannikesed. Metsmaasikadki juba õites. Meeldiv, paitav soe on metsadesse toonud rohkelt linnulaulu, olgu esitajaks väike-kärbsenäpp või mets-lehelind. Viimati nimetatuga olen tuttavamaks saanud alles lähiaastatel. Kui väike-lehelind ja salu-lehelind asustavad raiesmikke ja võsastikkegi, on mets-lehelind tüüpiline Eesti metsalind, kes eelistab kuuse-sega­metsi, ent pesitseb meelsasti ka puhtkuusikutes ja sellistes lehtmetsades, kus järelkasvus leidub kuuski.

Lehelinnud olid mulle küllaltki võõrad 2015. aastani. Enne seda olin neid siin-seal kohanud, kuid ei osanud neid määrata. Ei laulu ega välimuse järgi. Nüüdseks olen endale need vilkad sulelised selgeks teinud. Keerulist pole midagi, seda enam, et lehelinde on meil vaid mõni liik. Tuntumad on väike-, salu- ja mets-lehelind, kuid meil esineb ­nõlva-lehelindugi, kes jääb silma aga märksa harvemini.

Oma esimest mets-lehelindu, kes on lehelindudest suurim ja kollakaim, kohtasin aastal 2013. Mäletan seda hästi, sest erilist inimpelglikkust ei näidanud see metskilgiks kutsutav lind üles. Seetõttu lasi ta end kuuseokstel turnides küllaltki lähedalt jäädvustada.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles