Sattusin randa mitte kõige sobivamal päeval. Puhus üsna tugev ja vilu tuul, mistõttu rannalisi oli vähevõitu. Mõni päev varem, kui mulgi kodus näitas termomeeter varjus 34 soojakraadi, olevat plaažil inimesi olnud sadades. Enamik neist sai unustamatu kogemuse, kui väiksema või suurema hädaga hakati tualette otsima. Kõik vähegi teadaolevad avalikud nuusklad olid suletud!
Mis toimub? Aastate kogemus on näidanud, et mais võib tulla suur soojalaine, millega võrreldavat ei pruugi kogu suve jooksul enam järgneda. Ent magistraat ei ole valmis enne 1. juunit randa avama ega seal teenuseid kindlustama. Minu mõistus ei võta, kuidas nii saab.
Tavaliselt otsitakse konkursiga juba hilistalvel haldajaid ja teenusepakkujaid. Moodustatakse komisjone. No mis probleem see on siis linna kemmergutega, et nende uksi ei saa lahti ajaks, mil nuusklaid on juba hädasti vaja! Kujutagem ette, et need, kelle otsustada on rannale sinilipp anda, võiksid teada saada, et Pärnus on rahvas plaažil kehakergendamise võimaluseta. Mis juhtuks?
Mõistagi jäävad ranna lähistele mitme kooli ja ranna rajoonis tegutsevate toitlustusasutuste tualetid. Laupäeval olin tunnistaja sellele, kuidas umbes kümneliikmeline reisiseltskond sisenes kohvikusse sooviga kasutada tualetti. Omaniku nägu küll päikeseliselt ei säranud.
Laupäeval olin tunnistaja sellele, kuidas umbes kümneliikmeline reisiseltskond sisenes kohvikusse sooviga kasutada tualetti.
Pärnu avalike tualettide vähesusest oleme kirjutanud igal suvel, aga linnavalitsusel on kindel seisukoht: suvevõõraste hädade lahendamine on toitlustajate mure, sest kui nad ei annaks süüa ja juua, poleks turistidel ju probleemi.
Ometi võiks näiteks Jakobsoni platsi pergola juurde mõnusasse rohelusse paigaldada rea käimlaid. Mingit lahendust vajaks Rüütli tänava teinegi ots ja muudki enamkäidavad kohad kesklinnas.
Või pole keegi linnajuhtidest kunagi väljakannatamatut pissihäda tundnud?