Ajaloohuvilised tähistasid 50 aasta möödumist Virtsu–Rapla rongiliini sulgemisest

96 kilomeetri pikkune tee avati liikluseks 1. detsembril 1931. 36 aastat hiljem otsustati liin väidetava ebapraktilisuse tõttu sulgeda. Foto: Lilli Tölp

Nädalavahetusel võtsid kaks bussitäit ajaloohuvilisi ja kümmekond tsiklimeest ette retke 50 aastat tagasi suletud Virtsu–Rapla kitsarööpmelisel raudteel.

Üks reisiseltskond sõitis ajaloolise raudtee jälgedes Märjamaalt Virtsu, teine bussitäis vastupidises suunas. Et vana tee ei ole bussiga kogu pikkuses läbitav, külastasid reisilised sellele jäävaid vanud jaamahooneid, mis ajalooliseks päevaks uksed avasid. Külalisi võtsid vastu Virtsu, Karuse, Tuudi, Lihula, Rootsi, Vigala ja Märjamaa jaamaomanikud.

Kunagisel raudteel võttis ette retke kümnekonnaliikmeline mootorratturite seltskond, kes läbis tee selle algsel kujul.

96 kilomeetri pikkune tee avati liikluseks 1. detsembril 1931. Tänu Virtsu–Rapla liinile elavnes majandus selles piirkonnas: jaamade juurde ehitati ligipääsuteed, avati kauplusi ja muid teenindusettevõtteid.

36 aastat hiljem otsustati liin väidetava ebapraktilisuse tõttu sulgeda. Juba paar aastat varem suunati kaup maanteele ja sõitjaveo graafikud ei sobitunud enam bussi- ja laevaliiklusega. Rööpad ja liiprid võeti osaliselt üles juba samal aastal, kuid tee ja hooned jäid omale kohale.

Nüüdseks erineb kõnealuse tee olukord varasemast väga, kohati on see saanud kõvakatte ja paiguti säilinud vana kruusatäitega. Kuna tee kulgeb metsade vahel, kasutavad seda tihti metsaveomasinad, mistõttu ei pruugi see olla läbitav väiksematele sõidukitele. Sellegipoolest on vana raudtee pakkunud aastaid huvilistele avastamisrõõmu.

Pärast liini sulgemist kuulusid hooned riigile, hiljem kasutasid neid ametid, mis olid seotud side- või postiteenusega, mõnes asus koguni muuseum või puhkekodu. Jaamahooned olid ehitatud arhitektuuriliselt silmapaistvad ja ilusad ning seepärast köidavad nad inimesi tänapäevani: seda ilmestab tõsiasi, et kõigil majadel on praeguseks uued omanikud.