Juhtkiri: Ruumikitsikust oli oodata

Võibolla vajaks Pärnu Rääma põhikool veel ühte juurdeehitust, millele jääks otstarve pärast sedagi, kui koolitulijate arv taas vähenema hakkab. Foto: Mailiis Ollino

Pärnu gümnaasiumide kasvu­lava on linna tugevad põhikoolid, millest ühegi kohta ei saa öelda halba sõna, ehkki mõni neist võib olla teistest populaarsemgi. Räämal on kooli­haridust jagatud üle 140 aasta, kui 1875 avati praegusel Hariduse tänaval koolimaja, kus asus üks klassiruum, koolmeistri tuba ja köök. Ehitis on säilinud siiani.

1929 valmis uus ja moodne Rääma koolimaja linnaarhitekt Olev Siinmaa projekti järgi ja seal jagati kooliharidust 40 aastat jutti. Kui kitsaks läks, käidi koolis kahes vahetuses. 1969. aastal valmis juurdeehitus ehk kooli­rahva keeli uus maja. 1972/73. õppeaastal hakkas koolitöö toimuma ühes vahetuses ja nii taasiseseisvumise alguseni välja, mil tuli taas tarkust nõutada kahes vahetuses. 1986/87. õppeaastal valmis võimla, millest oli räägitud 1970. aastate teisest poolest saadik. 2004 valmis uue maja ärklikorrus, vähendati algul avaraid jalutusruume – kõik ikka lisapinna leidmise nimel. 2013. aastal andis 84 protsenti lastevanematest koolile hea või väga hea hinnangu. Majas valitseb mõnus mesilastaru tunne.

Sel sügisel peab Rääma kool avama neljandat korda järjest kolmanda klassikomplekti, sest mahutada tuleb 71 kooliuusikut. Muide, 1973/74. õppeaastal ehk 45 aastat tagasi oli neid umbes 80, ent kooliaastale mindi vastu ainult kahe mammutklassiga, mis lihtsalt pidid piirkonna jütsid vastu võtma. Eks lõpuks peaks olema ennekõike praeguse koolirahva otsustada, kas sügisest pannakse tuled klassides kahes vahetuses põlema või püstitatakse õuele ajutine püstkoda – Rääma kooli tahtjad peavad sinna saama.

Ehk vajaks Rääma põhikool veel üht juurdeehitust?

Perspektiivis tuleb tõsiselt mõelda, kuidas Ülejõel kahe põhikooliga toime tulla. Arendajad tahaks ehitada veel rohkelt kortereid jõe kaldale, ehitusruumi ja -soovi jagub Räämal mujalegi. Ehk vajaks Rääma põhikool veel üht juurdeehitust? Ajalugu on näidanud, et 40–50 aasta tsüklis on selleks alati vajadus tekkinud. Isegi kui kooliminejate arv näitab ajutiselt kasvutrendi ja lahendused pole mõeldud ­pikaks ajaks, peab tegutsema nii, et pärast ei oleks piinlik.