Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/07/10/6879515t1h0d8a.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/05/29/7870373t1h2827.jpg)
Venelastel on ütlus “Saada loll palvetama, taob endal lauba lõhki”. Lõhkine laup iseloomustabki vast kõige paremini linnas rattaliikluse arendamisel tekkinud olukorda. Keegi ei vaidle vastu sellele, et Pärnus peaks saama jalgrattal hõlpsalt sõita. Tees “Vähem autosid” on samuti omal kohal, kuid taas on juhtunud nii, et tahtsime kõige paremat, aga välja tuli nagu alati.
Ei hakka siinjuures riidlema Väino Lindega, kes riigikogu eksliikmena tundis süümekaid liiklusseaduse eri sätete muutmise pärast (PP 25.05). Kuigi tema kirjeldatud olukord, kus uljaspeast rattur ootamatult ristmikule kihutab, ei ole praeguses Pärnus enam üldse haruldane. Tegelikult tahaks Lindele isegi takka kiita. Peale seadusandja näib suvepealinngi tegevat kõik, et uljurid segamatult kihutada saaksid.