Raavo Raadik: Jalgrattakultuur jätab kõvasti soovida

Kuigi ratturitele on ehitatud hoolega kergliiklusteid, kuputakse ikka jalakäijate vahel kimama. Foto: Mailiis Ollino

Venelastel on ütlus “Saada loll palvetama, taob endal lauba lõhki”. Lõhkine laup iseloomustabki vast kõige paremini linnas rattaliikluse arendamisel tekkinud olukorda. Keegi ei vaidle vastu sellele, et Pärnus peaks saama jalgrattal hõlpsalt sõita. Tees “Vähem autosid” on samuti omal kohal, kuid taas on juhtunud nii, et tahtsime kõige paremat, aga välja tuli nagu ­alati.

Ei hakka siinjuures riidlema Väino Lindega, kes riigikogu eksliikmena tundis süümekaid liiklusseaduse eri sätete muutmise pärast (PP 25.05). Kuigi tema kirjeldatud olukord, kus uljaspeast rattur ootamatult ristmikule kihutab, ei ole praeguses Pärnus enam üldse haruldane. Tegelikult tahaks Lindele isegi takka kiita. Peale seadusandja näib suvepealinngi tegevat kõik, et uljurid segamatult kihutada saaksid.

No andke andeks, milline normaalselt mõtlev inimene joonistab rattaraja keset jalgteed, mis läbib Tallinna maantee bussipeatust silla suunal. Enne staatuse muutmist, siis kui ala oli ette nähtud pelgalt jalakäijatele, läbisid uljaspeadest ratturidki nimetatud piirkonda ettevaatlikumalt. Teades, et tegelikult ei ole ala nendele mõeldud.