/nginx/o/2018/06/01/7876608t1h81c2.jpg)
Neljapäeval eksles päev läbi Pärnus tiheda liiklusega Jannseni tänava kandis kits. Inimesed andsid hädas metsloomast ametnikele teada hommikul kuuest alates. Enne tööpäeva lõppu, kui liikluses oli oodata tipptundi, läksid linlased ärevile: kits polnud ikka veel koduteed leidnud.
Ametnike soovitused Tenneti ärihoone hoovi puhkama jäänud, kuid ilmselgelt stressis loomaga ümberkäimise kohta kõlasid: hoida värav avatuna, lasta kitsel leida ise tee metsa. Olukorra absurdsus seisnes selles, et sellest aiast pääseb välja ainult värava kaudu, mis avaneb otse elava liiklusega, nelja sõidurajaga Jannseni tänavale ja õhtune tipptund algas kohe-kohe.
Mis siis, kui loom oleks tänavale autole ette jooksnud? Kui mõni juht oleks loomale otsasõidu vältimiseks alateadlikult kõrvale keeranud ja kõnniteel liikunud lastele või vastassuunast tulevale masinale otsa põrutanud? Pakun, et süüdi oleks jäänud autojuht. Kui mitte ametlikult, siis oma hinges kindlasti.
Läinud aasta aprillis kirjutasin loo sellest, kuidas inimesed püüdsid Pärnu Kaubamajaka juures, kus liiklus on samuti elav, kinni mururibal kössitanud metsisekana. Paistis, et kaitsealune lind astub rohealalt otsemaid sõiduteele. Keskkonnainspektsiooni valvetelefonil 1313 helistades ja küsides, mida pappkasti pandud kaitsealuse tiivulisega edasi teha, soovitati kinnipüüdjatel viia metsis lähimale rohealale. See asub, muide, sealsamas K-rauta taga Liivi tee ääres, kus lubatud tunnikiirus on 70 kilomeetrit. Muid nõuandeid nagu kaugemale metsa viimine ei antud ja keegi linnule järele ka ei tulnud. Teade lubati edastada. Lugu lõppes sellega, et kinnipüüdjad võtsid ise ühendust Terveksi loomakliinikuga ja viisid metsise sinna.
Olukorra absurdsus seisnes selles, et ainuke väljapääs aiast viis otse liiklusrohkele nelja sõidurajaga Jannseni tänavale ja õhtune tipptund algas kohe-kohe.
Mind häirib, et kõrged riigiametnikud on raadios-televisioonis esinedes väga lahked. Nad jagavad soovitusi paremale ja vasakule: kui on see mure, helistage sellel lühinumbril, kui too häda, siis tollel, ja abi tuleb. Reaalsuses juhtub tihtilugu, et probleemi veeretatakse nagu kuuma kartulit ühelt ametkonnalt teisele. Inimesed jäävad abita. Sedalaadi olukorrad õõnestavad paratamatult usaldust riigi vastu.
Mida siis teha? Esiteks, ametite juhid, ärge reklaamige oma võimekust üle. Teiseks: käitumissoovitused peavad päris eluga kokku käima. Soovitusi jagada on mõte siis, kui neist tolkugi on.