Anastassia Morkovkina treenerina putsasid näkku ei viska

Anastassia Morkovkina loobus esialgu koondise esindamisest, sest ei jaksanud enam ja ­lõpuks pani punkti kogu jalgpallurikarjäärile. Foto: Urmas Luik

Eesti aegade säravaim naisjalg­pallur Anastassia Morkovkina võttis kassi, kui sai raskelt vigastada ja arvas, et mängijat temast enam ei tule. Siiski jagus Morkovkinal sedavõrd palju tahtejõudu, et aasta pärast ütles ta kassile: “Musik, ma nüüd lähen mängima” ja kiisu jäi koju ootama. Virsikuvärvi pärslane on nüüdseks 11 aastat vana ja veedab oma päevi sama tõugu, ent musta kasukaga Pasja seltsis.

Siiski koormas aastatepikkune enesejagamine töö, trenni ja pere vahel sedavõrd, et Morkovkina loobus läinud aasta lõpus mängimast. Elu tegi aga sellise pöörde, et praeguseks on ta jalgpalli juures tagasi.

Kolleeg meenutas, kuidas talle esimest intervjuud andsite: tema purssis puuvene, teie puueesti keelt. Kuidas Narvast Pärnu kolides siia sisseelamine sujus?

Mul ei olnud kolimise ees hirmu. Ainuke hirm oli, kuidas ema sellesse suhtub. Sel ajal tundus 300kilomeetrine vahemaa katastroofiline. Praegu mõtlen, et käin ära ja õhtul tulen tagasi. See on hea, kui kolm tundi saad autos rahulikult omaette olla, kuulata muusikat, mõelda.

Sõitmist on terve elu palju olnud. Kui õppisin Narvas, kutsuti mind Tallinna klubisse mängima: käisin Narvast pealinna. Kui läksin Tallinnasse ülikooli, kutsuti Pärnu võistkonda. Kui olin kolm aastat Pärnu vahet sõitnud, kutsus peasponsor AS Savi juht Sulev Laanpere mind enda juurde ja ütles, et “lõpetame ära, tule minu juurde tööle”. Kahtlesin, et õpin ärikorraldust-logistikat, kuidas nüüd end ehitusega seon. Aga kui ülikooli lõpetasin, üürisin Pärnus korteri ja hakkasin siin tööle.

Sisseelamine ei kestnud väga kaua, sest inimesed mu ümber jäid samaks: treener ja kaasmängijad.

Kui Pärnu klubiga liitusin, rääkis vaid paar tüdrukut vene keelt: üks suurepäraselt, teine midagigi. Nemad võtsid mind kiiresti omaks. Kutsusid mind venkuks. Alguses ei saanud ma aru, mis see tähendab. Kõik need imelikud eestikeelsed sõnad tundusid väga naljakad ja isegi nunnud. Nad kutsusid mind veel nuustikuks ja nastikuks. Pärast sain tähenduse teada. Aga mitte kunagi ei olnud mõnitatud, vastupidi. Alguses olin klubis üks noorematest, kuid ei tundnud Pärnus ennast halvasti ega allasurutuna.

Siis hakkaski elu nii olema, et käisin Tallinna tehnikaülikoolis kursustel ja ehituse eriala sai tuttavaks. Pidin eksamigi tegema, et saada laborandi kutsetunnistus. Jäingi ja töötasin kõik need aastad Savis. Hiljem anti betoonitootmine üle AS HC Betoonile, aga minu töökoht jäi samaks.

Laboranditöö tundub nii erinev jalgpallist, kuidas need omavahel haagivad?

Laborandina töötavad need inimesed, kes lapsepõlves ei saanud mängida. Liiv, killustik – sõna otseses mõttes liivakastis mängimine: ehitad, lammutad, jälle ehitad. Ainuke erinevus, et vastutus on suur. Betoon peab olema kvaliteetne, muidu kukub maja või sild kokku.

Jalgpalliga ei ole laboranditöö kuidagi seotud, aga betoonitööstus aitas mul olla heas füüsilises vormis. Betoonikäru kaalub umbes 80 kilo. Käru on vaja lükata paremale-vasakule, koorem ära visata, uuesti proov võtta ja kui ei sobi, uuesti tassida. Mõnikord mõtlesin, et jõusaalis ei ole eriti käinud, aga lihased on olemas. Võtad liivaproovi, killustikuproovi, jälle viis kilo. Kogu aeg jooksed. Selles töös ei olnud rutiini, et istud. Kaheksa tundi tuli liikvel olla.