Martin Laine: 7,6 miljonit pagulast ehk “Fake news!”

Absurdne väide levis sotsiaalmeedias läbi mitme blogi ja väidetava uudisväljaande. Igaüks originaalinfoga võrreldes vägagi meelevaldse pealkirjaga. Foto: PP

• Inimesed on hakanud end Facebookis ümbritsema meelepärase infoväljaga.
• Lõpuks tekib kõigil nõnda maailmast väärastunud arusaam.
• Libauudiste eesmärk on mõeldud esile kutsuma enamasti viha.
• Kui infotulv on kontrollimatu, peab igaüks olema enese veebiadministraator.

Ükspäev lugesin teatud Facebooki propagandalehelt enda kohta selgeid valeväiteid. Üsna ebameeldiv lugemine. Kui nii juhtub, oleme üsna kaitsetud ning libainfo nõelab valusamalt kui eales varem.

Nagu mujal maailmas on Eestiski ­libateabe levita­mine muutunud probleemiks, millest ei saa mööda vaadata. Ainuüksi internetis ringivaatamise käigus võidakse nahk üle kõrvade tõmmata pea iga klikivajutuse järel.

Olen märganud, kuidas inimesed on hakanud end Facebookis ümbritsema meelepärase infoväljaga. Veganid jagavad üksteisele oma maailmavaadet puudutavaid uudiseid, feministid reageerivad endale huvitava teabe peale, padukonservatiivid omakorda jälgivad eeskätt neile mõeldud alternatiivmeedia väljaandeid.

Selline käitumine on inimlikult arusaadav ja loogiline, kuid mulle näib, et lõpuks tekib kõigil nõnda maailmast väärastunud arusaam. Kui kõik, kellega suhelda, on ühel nõul ja tarbivad täpselt samasugust informatsiooni, võõrandab see reaalsest elust.

Libauudised, mida olen sotsiaalmeedias tuvastanud, levivad just millegi suhtes tugevalt meelestatud gruppides ja on mõeldud esile kutsuma enamasti viha. Eelkõige seepärast, et inimeste väljavihastamine internetis on imelihtne.

Eeltoodud väide on lausa ­absurdihuumor, ometi tean kindlalt vähemalt mitut inimest, kes selle (vale)väite peale vihastada jõudsid.

Näiteks jõudis hiljuti mitmendat korda minu ajajoonele rahvuslust propageeriva blogi postitus pealkirjaga “Eesti jaoks on ette nähtud 7,6 miljonit pagulast”.

Enim masendabki see, kui lihtne on libauudistel võidutseda, sest suur osa inimesi pole harjunud veel info tõsiseltvõetavuses kahtlema. Rääkimata läbilugemisest, ei pea artiklit isegi klikkima, et “uudist” juba jagada.

Eeltoodud väide on lausa absurdihuumor, ometi tean kindlalt vähemalt mitut inimest, kes selle (vale)väite peale vihastada jõudsid.

Kindel on seegi, et selline reaktsioon oli kellelegi kasulik.

Muide, valimised lähenevad. Maailmapraktika on näidanud, et libauudised on saanud valimiste käigus väga oluliseks relvaks alatute võtete arsenalis. Donald Trumpi teekonda presidendiks võib nimetada ulatuslikuks infosõjaks, kus libainfot tootsid nii pahatahtlikud häkkerid, Trumpi toetajad kui tema oponendid.

Väidetavasti olid mängus Venemaa häkkerid, kel õnnestus USA ühiskonda lõhestada rohkem, kui keegi mitmekümne aastaga seda suutnud on. Piisas mõne reklaami ja uudisnupu kuvamisest sobivalt meelestatud inimeste sotsiaalmeedia kontole.

Arvestades, kui napid olid valimistulemused, võis kas või poole protsendi valijaskonna mõjutamine olla määrav. Usun, et oligi.

Ma ei kahtlegi, et riigikogu valimiste ajal ootab meid ees samalaadne, küll veidi väiksema mastaabiga infosõda. Ajakirjanikuna olen rindejoonel.

Väita selles infotulvas, et “minu jagatav teave on tõesem muust internetis levivast”, on aina keerulisem. Libauudised devalveerivad igaühe tööd: kui neid poleks, ei saaks USA president karjuda iga ründe peale “Fake news!” (ingl k libauudised, M. L.). Midagi on ühiskonnas valesti, kui see väide muutub vähegi tõsiselt võetavaks argumendiks.

Kõiges peab tänapäeval kahtlema, eriti tuleb seda teha ajakirjanikel, sest kirjatsurasid üritatakse iga päev petta.

Näiteks analüüsis Tartu ülikooli ajakirjanduse eriala tudeng Kadri ­Laube oma bakalaureusetöös uuringufirmade küsitlusi ja jõudis järeldusele, et küsimustega annab vastused ette kujundada.

“Kas nõustute väitega, et rahvusriigid (nagu Eesti) on oma aja ära elanud ja minevikku kuuluv nähtus, mis tuleks lammutada?” küsis mainekas uuringufirma vastajatelt. On ilmselge, et nõnda emotsionaalselt laetud küsimusele tuleb samasugune vastus. Nii ongi küsitlustulemused juba eos uuringufirma kunstlik looming ja neid ei saa ju tõsiselt võtta.

Tudengi lõputööst selgus seegi, et pea kõiki selle ettevõtte uuringuid on ajakirjandus kajastanud. Võib öelda, et meie, ajakirjanikud, loome samuti libauudiseid enese teadmata. Seega läheb meilgi vaja üha enam kriitikameelt infoväljas patrullides.

Kahjuks juhtub hoomamatus infotulvas sedagi, et internetis hakkab ­levima teavet, mida me ei soovi seal edasi kanduvat. Mida tuntum inimene, seda rohkem valet tema kohta levib ja seda raskem on tal seda kontrollida. Võib-olla peab sellega harjuma ja leppima?

Oma heade külgede kõrval teeb sotsiaalmeedia ühiskonnale väga palju haiget ja usun, et peagi saab see meile päris selgeks. Internet on üli­võimas tööriist, mis on võimeline kukutama valitsusi, lõhestama ühiskondi ja petma massiliselt inimesi. See protsess on järjest jõulisem, seega langeb vastutus eelkõige tarbijale.

Leian, et ajal, kui infotulv on kontrollimatu, peab igaüks meist olema enese veebiadministraator. Netis liiklemine, info tarbimine peaks olema suisa õppeaine koolis ja ilmselgelt kuluksid need oskused täiskasvanutelegi aina enam ära.