Mirell Põlma: Ärge peljake slängi

Žargooni kõnelevad ühe eluala inimesed, kes puutuvad kokku ühesuguste asjade-teemadega. Ei saa oma keeleta läbi kaluridki. Foto: Urmas Luik

Kõigel on oma aeg ja koht. Nii slängilgi. See ei ole tingimata halb keelenähtus ega anna ­kinnitust sellele, et noorus on hukas, ehkki, tõsi küll, žargoon iseloomustab pigem noori. Släng hoopis rikastab keelt, lubab keelel olla mänguline ja näitab selle kestlikkust.

Žargooni kõnelevad ühe eluala inimesed, kes puutuvad ühesuguste asjade-teemadega kokku. Näiteks ühelegi sõudjale ei jää arusaamatuks, kui eessõudja paneb konna (ehk aer läheb käest ja takerdub vette, takistades edasi tõmbamast) või kui keegi, kes istub sakslases ühe peal (Saksamaal toodetud akadeemilises sõudepaadis ninapoolseimal kohal), sõitis tiiva (ehk teatud tüüpi kronsteini) kõveraks. Muu valdkonna inimesed vajavad tõlget ja see on normaalne. Kui teksti eesmärk on end kõigile arusaadavaks teha, ei saa seega üksnes ühe rühma erikeelt kasutada.

Tunduks ju kumma­line lugeda sotsiaalministeeriumi ­dokumendist midagi penskaritest või ­krimiuudisest sellest, kuidas räme oss ­sõitis võssi.