Kadrin Karner: Iseenda kõige karmim ülemus

Tööstressi vältimiseks tuleb õppida isehakanud ülemusele oma peas vahel meelde tuletama, et hoidku suu kinni. Foto: Urmas Luik

Mul ei ole olnud mitte ühtegi halba, kurja, pahatahtlikku või ülinõudlikku ülemust, ometi olen end heleda leegiga läbi põletanud nii, et plaanisin töö ajakirjanduses jätta kus see ja teine ning enam mitte kunagi jalga üle toimetuse lävepaku tõsta. Tööstressi toitsin ja kasvatasin ise, olles enda kõige karmim kritiseerija, analüüsija ja etteheitja.

Kuigi päris stressivaba tööd polegi vist olemas, sõltub stressi tajumine rohkem inimesest kui tehtavast tööst. Mis ühele ebamugavust ja pinget tekitab, võib teist ergutada, ja ülesanne, mis ühel päeval mõjub ergutavana, põhjustab ehk teisel päeval stressi. Kuigi lihtsam on asuda ohvri positsioonile ja öelda, et tööstressis on süüdi kolleeg või ülemus, kes soovimatu stressiportsu kandikul kohale tõi, oleneb stressi ja pinge vastuvõtlikkus peamiselt meist endist.

Eilse Pärnu Postimehe tööelu leheküljel ütles organisatsiooni tervise valdkonnas koolitusi tegev Aet Purk: “Laisad ei põle läbi, nemad oskavad end hoida.” Vastupidises olukorras on tema sõnutsi need, kes endale äärmiselt kõrgeid nõudmisi seavad, kes tahavad olla alati kõiges parimad ega soovi teistele meelepaha teki­tada.

Kust saab alguse minu ja nii mõnegi mu tuttava tubli äärmuslik täiuseiha ja liigne kriitilisus enda suhtes, ei hakka ma praegu lahkama, kuid kindel on see, et kui muudmoodi aru ei saa, et elatakse ja käitutakse valesti, tuleb läbi põleda. Mida varem see juhtub, seda parem: nii oskad end edaspidi paremini hoida.

Mul läks hästi, minust ei saanud juurviljana voodis vegeteerivat depressioonis noort inimest ...

Mul läks tegelikult hästi, minust ei saanud juurviljana voodis vegeteerivat depressioonis noort, kes eluga hakkama ei saa. Mind päästis teadlik otsus jääda vanemapuhkusele, et hoopis teistsuguse rutiini abil paraneda ja elu üle järele mõelda. Nüüd, kuus aastat hiljem teist korda vanemapuhkusele suundumise eel tunnen end tervema, targemana ja läbipõlemisel pole seekordse tööpausiga vähimatki pistmist.

Aeg-ajalt pean endale siiani meelde tuletama, et võtaksin rahulikumalt, sest ülemõtlemine, kriitika ja liiga suured ootused enda ja teiste suhtes on minu suured vaenlased. Isehakanud ülemusele oma peas pean samuti meelde tuletama, et hoidku suu kinni.