Reena Pärnat: Olen eelkõige vibulaskja, mitte vibukaunitar

Fotograaf tabas Reena päev enne Šveitsi lendamist tema pere Tammiste suvila õuelt. Eestis olles treenib ta Tammiste vibustaadionilgi, kuid ­vibumatt on pandud paika suvekodu najalegi. Foto: Mailiis Ollino

Vibulaskja Reena Pärnat tunnistas, et teravaimasse tippu jõudmiseks ja kõrgeimate sihtide püüdmiseks vajab ta psühholoogi ja vaimsete treeningute abi.

Kuigi suurematel võistlustel on konkurente alati sadakond ja rebimine alati äärmiselt pinev, kinnitas pärnakas, et ta ei pea võimatuks tulla maailmameistriks. Eesmärgid peavad olema.

Tead sa hoobilt, kui mitu päeva on Tokyo olümpiani?

Pakun, et kusagil 780 (intervjuu ajal oli suveolümpiani 783 päeva, L. H.). Päris iga päev ma päevi ei loe.

Kui sageli selle nelja-aastase tsükli vältel eesmärgile ja selle saavutamiseks vajalikule tööle mõtled?

Iga päev. Ega ma pidevalt mõtle: “Oi issand, olümpia, olümpia!“ On ju teisigi võistlusi, näiteks MMid, EMid ja kas või väiksemad Eesti võistlused. Kõik see on aga protsess olümpiani. Seega mõtlen iga päev oma eesmärkidest ja sellest, kuidas neid püüda.

Praeguseks oled olnud olümpiale pürgimise karussellis kümme aastat. Kui palju stressi selline elustiil tekitab?

Vahel tekitab see väga palju stressi. Ausalt öeldes oli Londoni ja Rio vahel seda ikka väga palju. Kuna ma Londoni olümpiale pääsesin, tahtsin ilmselgelt Riossegi minna. Kogu aeg oli mõtteis: “Ma pean uuesti minema, ma tahan uuesti minna!” Võib-olla see­pärast ma sinna ei jõudnudki. Londonisse pääsesin, Riosse mitte. Nüüd on mõlemad kogemused käes ja arvan, et praegu küll enam nii palju pingeid pole. Muidugi tahan Tokyosse minna. Võib-olla nägin varem ainult olümpiat, aga nüüd laiemat pilti: on muidki võistlusi.

Kogu aeg mõtlesin: kas kvalifitseerun? Ja mis siis saab, kui välja jään? Kui maailmakarika­etapil või Euroopa meistrivõistlustel ebaõnnestusin, mõtlesin, mis siis saab, kui lasen olümpia katsevõistlusel või olümpial samamoodi? Võib-olla hakkas see ülejäänud võistlusi mõjutama, ma ei saanud enam nii hästi ­pihta, kui oleksin pidanud. Liiga palju keskendusin olümpiale.

Kuidas pingetega toime tuled?

Vahepeal pole tulnudki. Olen aru saanud, et kui on mure või probleem, pean kellegagi rääkima: vanemate, treeneri või sõpradega. See on normaalne, et põed ja tekivad pinged, aga kui oled nendega üksi, ei pruugigi toime tulla. Ehk pole asi nii hull, kui arvan, aga kui sellest kellelegi ei räägi, võin mõelda olukorra halvemaks.

Sihtasutus Noored Olümpiale määras sulle mais eristipendiumi, millega kaetakse Tokyo olümpiamängudeni kuni 5000 euro väärtuses spordipsühholoogia ja vaimse treeningu teenuseid. Kas vibulask­mine on ennekõike vaimne spordiala?

Varem ma nii ei arvanud, aga umbes aasta on mul olnud psüühikaga probleeme. Tehnika on mul suhteliselt hea ja laskmine paigas, aga vahepeal ei vea võistlustel vaimne pool välja. Minu puhul võib küll kindlalt öelda, et umbes 30 protsenti on tehnika ja laskmine ja ülejäänu psüühika. Füüsiliselt olen praegu väga heas vormis, aga vaimselt pole veel nii valmis.

Kui palju on peale psüühika ja laskmistehnika jõudu vaja?

Olen kogu aeg füüsisele rõhku pannud, aga varem ma ei teinud seda nii teadlikult. Kui on võistlusnädal, teen ehk korra–kaks jõusaalitrenni. Kui võistlusi pole, käin jõusaalis neli–viis korda nädalas ikka.

Kõrvalt tundub vibulaskmine väga kerge. Kui palju oled näinud alast kaugete inimeste üllatust, kui nad jaksavad vibunööri heal juhul mõne sentimeetri tõmmata?

See on absoluutselt iga kord nii. Kui keegi tuleb ja proovib lasta, antakse talle algaja vibu, mida on vähemalt kümme korda kergem tõmmata kui minu oma. Mõni ei saa sellegagi hakkama. Kui annan enda vibu proovida, ei jõua paljud seda käeski hoida. Siis saadakse aru, et see pole naljategemine.

Kui mõni jõuab vibu hoida ja nööri väljagi tõmmata, imestab ta, kuidas on võimalik sihtida nii, et käsi ei väriseks. Viimase paari aasta jooksul olen andnud kümmekonnale inimesele oma vibu tõmmata. Naised ei jõua isegi nööri välja tõmmata. Mehed jõuavad natuke, aga kõik on olnud üllatunud. Küsivad: “Kuidas see võimalik on? Hea küll, võid ju sealt mati eest lasta, aga kuidas sa 70 meetri pealt sellesse väiksesse märki lased ja sellele üldse pihta saad?”

Kui raske su vibu on?

Tõmbetugevus on umbes 17 kilo. Aga see ongi kõigest üks nool. Päevas lasen vähemalt 200–250 noolt. Vibulaskmistrenn on võrreldav jõusaaliga, kus võtad 17kilose kangi ette ja teed 200 kordust. Vahe on selles, et olen oma 16 aastat alaga tegelnud, minu lihased on vibulaskmise tehnikaga nii harjunud. Seevastu väga suured musklis mehed ei jõua minu vibu tõmmata.