Bussi siseneb vanaema lapselapsega, kes istub sülle ja rahvarohkusest ärevusse sattunult haarab memmel kahe käega kõvasti kaelast.
Tellijale
“Oh, sa mu kullakallis”
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Oh, sa mu kullakallis,” sosistab vanaema silmaterale kõrva. Lapse silmad pole enam nii ehmunud. Laps ei võta kogu tee käsi memme kaela ümbert. Mis soe pilt!
Mulle meenub üks teine väike tüdruk, kes üle 40 aasta tagasi kaotas pea niisama vanalt nii isa kui ema ja keda on kasvatanud vanaema. Üksi. Sest vanaisagi oli juba surnud. Tüdruku nimi on Lia ja ta nimetab end vanaema tütreks.